Raasiku rahvamaja kangaring Süstik hakkab valmistuma 50. sünnipäeva hooajaks.
Raasiku rahvamaja laatadel-pidudel on sageli näha müügiks, kingiks, loosiauhindadena kirevaid kaltsuvaipu. Vaibad valmivad rahvamajas teise korruse pisikeses ruumis, kus käib koos peaaegu 50 aastat tegutsenud kangaring Süstik.
Kui käsitööd omajagu kogunenud, panevad ringiliikmed oma loomingu näitusele. Esmaspäevast, 30. jaanuarist on Ernesaksa saalis avatud näitus „Vana uueks”, kus on 13 harrastuskuduja vaibad. Mis vaipadest edasi saab, otsustavad tegijad ise – enamik soovib jätta vaibad endale või kinkida lähedastele, kuid mõned on nõus ka müüma ning tegema soovijatele tellimustöid. Näituse sobitas kokku ja pani üles noorsootöötaja Angela Allik.
Näituse avamisel kõneles rahvamaja juhataja, kangaringi liige Helle Vaga, et kangaring on tema jaoks rahvamaja ringidest südameläheduselt teisel kohal näiteringi järel: „Läheme vastu kevadele ja näitame oma talvist toodangut. Näituse pealkirjaks sobiks ka „Taassünd”, kuna vaibamaterjal on elanud kusagil varem teist elu.”
Näitusel on 13 vaibameistri tööd, kuid Raasikul on käsitöömeistreid rohkemgi. Helle Vaga lausus, et kui teised vaibad on tehtud telgedel, siis noorima näitusel osaleja Kristi Pragi looming on tehtud heegeldades – temalt on näitusel ümmargused vaibad, mille tegemiseks kasutab ta internetist ostetud tööstuslikku kaltsu. Ühe vaiba heegeldamiseks kulub tal tavaliselt päev.
Saima Sõmer rääkis, et tema on saanud palju kaltse Pikavere kaltsukast, talle meeldib kududa kirjusid vaipu, et mustrivead välja ei paistaks.
Helle Vaga andis näitusele oma kolmanda vaiba: „Kipun otsima mustris loogikat, kuid sageli pole see võimalik. Olen õppinud, et vaibakudumine on päris keeruline, on tähtis, et serv jääks ilus ja pingutatud. Kudumine on nagu tantsimine – pead täpselt teadma, mida teed ja kuidas sõtkud.”
Milvi Eidemann end eriliseks kudujaks ei pea: „On küsitud, kas võib mu vaipu müüa. Need on aga tehtud riidekaltsudest, mis olid kunagi mu lastel voodis. Neid ei sobi ega tahagi müüa, isiklik side on väga suur.”
Elve Klimenko lausus, et on kangaringis käinud 3 aastat, kudumisel eelistab värvirikkaid ja rõõmsaid toone: „Riiet olen saanud perelt, sugulastelt, kaltsukatest. Meenub, kui palju kaltse olen elu jooksul ära visanud, kõik tuleb silme ette, kui otsin vaiba jaoks materjali.”
Kangaringi juhendaja Virve Teder on olnud Süstikus esimesest päevast peale, ligi 50 aastat. Ta kiitis, et vaibakudumine on rahustav ja kui mõtted kehvad, aitab see alati tuju parandada: „Praegu käib Raasikul töötute tööharjutus. Paar meest ja naist tulid vaatama ja kangastelgi proovima, kudusid täiesti kenasti. Võib-olla õnnestus sütitada ka neisse kudumispisik.”
Ta on kudumispisiku süstinud ka Raasiku rahvamaja endistele juhatajatele: „On olnud aegu, kus meie ringi on tahetud lõpetada, kuid naised hakkasid vastu. Siin on valminud imelisi asju – vaipu, laudlinu, käterätte, igasugust tekstiilikunsti. Vaiba tegemiseks kulub keskmiselt nädal ning poolteist kilo riideid.“
Ruumipuuduse üle ta ei kurda, kuid mõnele kaugemalt tulijale on pidanud ütlema, et Raasiku ring on paraja suurusega, kangastelgi rohkem ei jätku.
Sügisel lubasid naised hakata kuduma senisest hoogsamalt – järgmisel aastal on vaja üles panna juubelinäitus.