Enne suvevaheaja lõppu osalesid Kuusalu keskkooli õpilased, 15aastane 9. klassi õpilane Rasmus Karro ning 16aastane 10. klassi astunud Rihard Soom UNESCO ühendkoolide võrgustiku Läänemere Projekti purjeretkel. Tartu loodusmaja 21.-25. augustini korraldatud retkel sõitsid Eesti koolide 19 õpilast vanuses 15-18 aastat koos viie saatjaga neljal purjekal üle mere Soome ja tagasi. Suomenlinnas ja Harakka saarel kohtusid Eesti noored eakaaslastega Vaasast ja Helsingist. Koos tähistati rahvusvahelist Läänemere päeva, saadi teadmisi Läänemere keskkonnaseisundi uurimisest.
UNESCO ühendkoolide võrgustikus, mille liige on ka Kuusalu keskkool, kuulub Eestist üle 60 kooli, Ida-Harjumaalt veel Kolga kool ja Loksa gümnaasium, samuti MTÜ Eru lahe Rannarahva Selts. Läänemere Projekt on ühendkoolide võrgustiku üks pilootprojekt. Selle lõi 1989. aastal Soome UNESCO rahvuslik komisjon, et suurendada Läänemere-äärsete riikide õpilaste keskkonnateadlikkust ning julgustada neid tegutsema rahu ja kestliku tuleviku nimel. Rahvusvahelises Läänemere Projekti võrgustikus osalevad ligi 200 kooli seitsmest riigist. Eestis on selle tegevuse üks koordinaator Tartu Loodusmaja.
Rasmus Karro ütles Sõnumitoojale, kui koolist kuulis, et on võimalik sellisel retkel osaleda, otsustas kandideerida.
„Mõtlesin, et see on lahe võimalus saada uusi kogemusi. Motivatsioonikirjas tuli vastata, kas oled varem puutunud kokku purjetamise ja keskkonnateemadega ning mida ma sellelt retkelt ootan. Mina olen keskkonnateemadega kokku puutunud koolis, purjelauga olen sõitnud, purjekaga enne ei olnud,“ rääkis ta.
Rihard Soom soovis purjeretkele minna eelkõige sellepärast, et tegeleb ka vabal ajal purjetamisega: „Purjetan koos isaga, möödunud suvel käisime näiteks Pärnus, Kihnus, Ruhnus, Saaremaal. Purjetada oskan, aga soovisin näha elu ka teistel purjekatel. See, millega sõitsime, oli eriline – tehtud betoonist ja kahemastiline, sellisega sõitmine oli mulle täiesti uus kogemus.“
Eesti noored läksid koos kaptenite ja nende abidega nelja purjekaga Tallinna Lennusadamast Soome poole teele 21. augustil.
„Meie purjekal olid kuus noort, kapten ja tema abi. Tegime nende juhendamisel kõike, tõstsime purjeid üles ja roolisime ning valmistasime ka süüa,“ lausus Rasmus Karro.
Kuna suurem osa noortest purjetasid elus esimest korda, aitas neid lisaks kaptenile ja tema abile ka Rihard Soom.
8 tundi pärast väljasõitu jõudsid purjetajad Espoo lähedale Iso Vasikkasaarile. Ööbiti paatides ning järgmisel hommikul purjetati edasi Suomenlinna, kuhu saabusid ka Soome noored, kellega korraldati ühiseid tegevusi. Eestlased tutvustasid oma rahvatantse ja legende, koos Soome noortega mängiti seltskonnamänge, käidi ujumas ja saunas.
Retke kolmandal päeval korraldati noortele neli töötuba, igaüks sai neist valida kaks. Rasmus Karro korjas ühes töötoas ranniku äärest putukaid ja taimi ning püüdis tuvastada, millega tegu, teises töötoas ehitas kreeka pähkli koorte sisse väikeseid purjepaatide makette.
Rihard Soom jutustas, et uuris aparaatide abil vee happelisust ja soolasust ning laboris ka seda, kui palju oli plastikut söönud kalades plastikut. „Seda oli väga palju, kaladest hakkas kahju,“ tõdes ta.
Viimasel Soome-päeval käisid Eesti noored Suomenlinna muuseumis, purjepaatide kaptenid korraldasid neile olümpiamängud ja geopeituse. 25. augustil päeval algas kodutee, mis võttis purjekatega aega kümme tundi.
„Pean end juba enam-vähem merekaruks, aga see sõit oli üsna jube – oli vastutuul ja väga kõrged lained, purjekas sai sõita vaid mootoriga. Sellistes tingimustes ma varem purjetanud ei olnud,“ märkis Rihard Soom.
Ta arvas, et kõige rohkem jäid purjeretkelt meelde inimesed – nii Eesti kui Soome noored, samuti neid saatnud täiskasvanud: „Kõik nad olid väga lõbusad ja sõbralikud.“
Sama kinnitas Rasmus Karro – tema sai soomlastega tutvudes teada, kui toredate inimestega on tegu, samuti seda, kui lahe on põhjanaabrite merekultuur. Purjetamisega ta ajapuudusel siiski edasi tegeleda ei plaani. Rihard Soom ütles, et järgmisel korral, kui purjetama läheb, oskab kalu paremini märgata ja mõelda ka nende heaolule.