Polit­sei­nik ANU MET­SAORG Aru­kü­last käis Itaa­lias põ­ge­nik­ke vas­tu võt­mas

Viie kuu jook­sul võt­tis ANU MET­SAO­RU rühm Sit­sii­lias vas­tu 12 lae­va üle 4000 põ­ge­ni­ku­ga.

„Pilt, mis ma seal nä­gin – oleks mul ol­nud min­gi et­te­ku­ju­tus olu­kor­rast, aga pol­nud, see­ga ko­gu olu­kord oli šo­kee­riv ja pa­neb tõ­si­selt mõt­le­ma. Igal seal ko­ha­tud põ­ge­ni­kul on oma lu­gu ja põh­jus, miks ta oma ko­dust on sun­ni­tud põ­ge­ne­ma. Kind­las­ti ei ole ena­mi­kud nii­sa­ma lõ­but­se­mas ega ei ot­si eks­treem­su­si,” rää­kis 13 aas­tat po­lit­sei­ni­kuna töö­ta­nud Anu Met­saorg, kes osa­les kuu ae­ga rah­vus­va­he­li­sel tsi­viil­mis­sioo­nil Itaa­lias Sit­sii­lia saa­rel, kus te­ma töö oli ko­ha­li­ku po­lit­sei-, pii­ri­val­ve- ja tol­lia­met­kon­da­de abis­ta­mi­ne, põ­ge­ni­ke vas­tu­võt­mi­ne pääs­te­lae­valt, nen­de re­gist­ree­ri­mi­ne, fo­tog­ra­fee­ri­mi­ne ning  sõr­me­jäl­ge­de võt­mi­ne.
Anu Met­saorg, kes on ol­nud li­gi 9 aas­tat ka piir­kon­na­po­lit­sei­nik, ju­tus­tas, et käis FRON­TEX (the Eu­ro­pean Bor­der and Coast Guard Agen­cy) rah­vus­va­he­li­sel tsi­viil­mis­sioo­nil Itaa­lias Sit­sii­lia saa­rel, Poz­zal­los möö­du­nud aas­ta 4. no­vemb­rist 9. det­semb­ri­ni ning li­sas, et osa­le­mi­ne tu­le­nes Ees­ti jul­geo­le­ku­po­lii­ti­ka alus­test, mil­les on üks peaees­märk osa­le­da rah­vus­va­he­li­ses jul­geo­le­ku­koos­töös ja krii­sioh­je tsi­viil­meet­me­tes: „Ees­ti on võt­nud ko­hus­tu­se pa­nus­ta­da Ees­ti ja Eu­roo­pa krii­sioh­je tsi­viil­või­me­te aren­da­mis­se, et kaa­sa ai­da­ta de­mok­raa­tia aren­gu­le, ra­hu kind­lus­ta­mi­se­le ja rii­ki­de si­se­jul­geo­le­ku ta­ga­mi­se­le krii­si­piir­kon­da­des. ELi tsi­viil­mis­sioo­ni­de üle­san­ded on näi­teks vaat­lus­te­ge­vus, abi jul­geo­le­ku­sek­to­ris ja õi­gus­re­for­mis, ko­ha­li­ku po­lit­sei-, pii­ri­val­ve- ja tol­lia­met­kon­da­de abis­ta­mi­ne, nen­de amet­ni­ke väl­jaõ­pe­ta­mi­ne.”
Mis­sioo­ni­le pää­se­vad po­lit­sei- ja pii­ri­val­vea­me­ti töö­ta­jad – po­lit­seia­met­ni­kud, mig­rat­sioo­nia­me­ti töö­ta­jad, pii­ri­val­vu­rid. FRON­TEX mää­rab mis­sioo­nid krii­si­piir­kon­da­des­se, kus on abi pa­lu­tud teis­telt Eu­roo­pa Lii­du rii­ki­delt.”

Ko­du­sa­dam Poz­zal­lo
Anu Met­saorg sõ­nas, et mis­sioo­ni­le pää­se­mi­seks pi­di ole­ma võõr­keel­te os­kus – kas ing­li­se või prant­su­se keel, kan­di­daa­dil pea­vad ole­ma lä­bi­tud koo­li­tu­sed: „Mi­nul on lä­bi­tud ASYL koo­li­tu­sed ja mi­tu as­tet mis­sioo­ni­koo­li­tus­tel, sa­mu­ti elu­pääst­va es­ma­abi koo­li­tus la­hin­guo­lu­kor­ras, olen ASYL re­ser­va­met­nik po­lit­sei- ja pii­ri­val­vea­me­tis.”
Ta li­sas, et il­ma ko­ge­mus­te ja eria­la­se et­te­val­mis­tu­se­ta ei oleks mis­sioo­ni­le suun­du­ja­test seal eri­list abi: „Mis­sioo­nil on hea, kui ini­me­ne teab ju­ba, mi­da ta te­ge­ma hak­kab. Koo­li­ta­mi­se jaoks ei pruu­gi ae­ga lei­du­da, kui tööd tu­leb pi­de­valt juur­de.”
Koos Anu Met­sao­ru­ga oli mis­sioo­nil veel üks eest­la­ne, kol­leeg Har­ku kin­ni­pi­da­mis­kes­ku­ses. Mees­kon­nas olid veel kaks ru­meen­last, ne­li kol­lee­gi Aust­riast, kaks Sak­sa­maalt, kaks Hol­lan­dist, üks Ma­ro­kost, üks Poo­last, kaks Prant­sus­maalt. Po­lit­sei­nik­ke oli ko­gu gru­pis kok­ku kaks, tei­sed olid pii­ri­val­ve- ja mig­rat­sioo­ni­vald­kon­nast.
Anu Met­saorg lau­sus, et üks­ki töö­päev pol­nud ta­va­li­ne: „Tu­li va­ra­kult et­te tea­de sel­le koh­ta, et laev on sa­da­mas­se teel ning kui pal­ju on seal par­dal ini­me­si. Vas­ta­valt sel­le­le tu­lid kor­ral­du­sed ja tööü­le­san­ded. Kui juh­tus, et paar päe­va ei ol­nud lae­va tu­le­mas, tu­li ol­la val­ves töö­ko­hal või oma elu­ko­has. Tea­de võis tul­la igal ajal ja tu­li ol­la val­mis ko­he rea­gee­ri­ma.”
Ta lau­sus, et lae­vu tu­li va­hel üle päe­va, mõ­ni­kord üle ka­he või kol­me: „Mi­nul tu­li sel­le aja jook­sul vas­tu võt­ta 12 lae­va ja üle 4000 põ­ge­ni­ku. Võt­si­me nad lae­valt vas­tu, koos Ru­mee­nia kol­lee­gi­ga kont­rol­li­si­me põ­ge­ni­ke rand­mel ole­va mär­ke jär­gi numb­ri, and­si­me fo­tog­ra­fee­ri­mi­seks jär­je­kor­ra­numb­ri, siis neid pil­dis­ta­ti ning pai­gu­ta­ti bus­si­des­se ja toi­me­ta­ti kes­ku­ses­se, kus nad said pes­ta, puh­tad rii­ded ning süüa. Siis registreerisime nad ja võtsime sõrmejäljed. Pä­rast toi­me­ta­ti põ­ge­ni­kud bus­si­de­ga pea­tu­mis­koh­ta­des­se.”
„Töö­päe­va pik­kus olenes, kui pal­ju oli lae­val põ­ge­nik­ke, kui­das nad te­gid koos­tööd, kui hai­ged või kur­na­tud olid, pal­ju nad meist aru said. Üld­ju­hul te­gi­me ku­ni 600 põ­ge­ni­ku prot­se­duu­rid ühe töö­päe­va­ga, mis ku­ju­nes va­hel vä­ga pi­kaks ja kur­na­vaks mei­le, aga ka põ­ge­ni­ke­le.”
Ta kir­jel­das, et ko­du­sa­dam oli Poz­zal­lo, kuid käidi ka Ca­ta­nias ja Au­gus­tas abiks: „Ar­vu­tid ja sõr­me­jäl­je­sed­med pan­di aju­tis­tes­se tel­ki­des­se või kon­tei­ne­ri­tes­se, hil­jem kor­ja­ti kok­ku, see­ga oli lii­ku­mist oma teh­ni­ka­ga pal­ju.”
Oht­lik­ke olu­kor­di, kus oleks pi­da­nud oma elu või ter­vi­se pä­rast kart­ma, Anu Met­sao­rul ei ol­nud. „Põ­ge­ni­kud olid üld­ju­hul me­rel lok­su­mi­sest lä­bi­nis­ti kül­mu­nud ja näl­gi­nud, pal­jud hai­ges­tu­nud, kur­na­tud ja vä­si­nud, see­ga ilm­selt oli ka nen­de soov saa­da tur­va­lis­se ja soo­ja koh­ta puh­ka­ma.”
Koos­töö teis­te kol­lee­gi­de­ga klap­pis tal suu­re­pä­ra­selt: „Igaüks te­gi oma osa ja il­ma tei­se­ta ei saa kee­gi kor­rekt­selt ega su­ju­valt oma tööd te­ha, üle­san­ded ja­gu­ne­sid su­ju­valt vai­ki­val kok­ku­lep­pel, igaüks võt­tis en­da­le ühe osa. Oli mees­kon­na­töö, kus kee­gi ei pea mi­da­gi se­le­ta­ma ega sel­gi­ta­ma ja mees­kond on äär­mi­selt olu­li­ne. Sai­me itaallastega rää­ki­da, kui­das on elu neil ja kui­das meil. Suurt va­het ei ole, mär­ka­sin, et seal po­le al­ko­ho­li liig­tar­bi­mist. Ei näi­nud kor­da­gi üh­te­gi kak­lust ega muud ku­ri­te­ge­vust. Ini­me­sed on sõb­ra­li­kumad.”
Ta rää­kis, et va­hel oli ka va­ba ae­ga: „Üm­ber­kaud­sed vaa­ta­mis­väär­su­sed ja lin­nad sai­me kü­las­ta­tud. Loo­dus ja kul­tuur, ka liik­lus­kul­tuur on teist­su­gu­ne, ai­nult liht­sast au­to­sõi­dust sai ela­mu­se, mi­da ko­dus ei ole või­ma­lik. Kõi­ge suu­rem ela­mus oli Et­na vul­kaa­n ja käik peal­pool pil­vi.”
Anu Met­saorg sõ­nas, et mis­sioon kin­nis­tas – ei to­hiks an­da hin­nan­guid: „Kel­lel­gi ei ole õi­gust rää­ki­da teis­test lai­mu­jut­te, se­da enam, et ei  tea te­ge­lik­ku olu­kor­da ja põh­ju­seid. Igaüks proo­vi­gu es­malt oma elu ela­da.”
Ta li­sas, et soo­vib min­na uues­ti mis­sioo­ni­le: „Esi­me­se in­fo ko­ha­selt saan min­na lä­hi­kuu­del Kree­kas­se.”