PILLE RAADIK Kehrast – Eesti esimene proff naisjalgpallur

3975
Kehras jalgpallurikarjääri alustanud PILLE RAADIK kuulub Eesti koondisesse, on tulnud Soome meistriks ja valitud Eesti parimaks naisjalgpalluriks.

„Kui oma karjääri alustasin, oli mul kaks unistust: saada Eesti parimaks naisjalgpalluriks ning pääseda mängima välismaale,“ ütleb Soome klubi Aland United kaitsja PILLE RAADIK.

Mõlemad unistused on täitunud – 2011. aastal sai temast Soome kõrgliigaklubi Aland United ridades Eesti esimene professionaalne jalgpallur naiste seas ning 2012. aastal valis Eesti Jalgpalli Liit ta aasta parimaks naismängijaks. Möödunud aastal täitus veel üks Pille Raadiku eesmärk – ta tuli Soome meistriks.
Jalgpalluriks keskkoolis
Kogu kooliaja Kehra gümnaasiumis õppinud Pille Raadik on lapsest peale tegelenud  spordiga – treeningutel hakkas käima 1. klassis, põhiliselt tegeles korvpalli ja karatega.
„Nendel aladel suvel midagi ei toimu, kuid mina tahtsin ka suvel tegutseda..Soovisin midagi saavutada, kusagile jõuda, neis alades ei näinud ma väljundit. Siis läksingi Ivo Mustimetsa juurde jalgpallitrenni ja tundub, et tegin õige valiku,“ räägib ta.
See oli 2003. aasta sügisel. Enamik tüdrukuid olid temast kolm-neli aastat nooremad ning juba paar kuud harjutanud, kui Pille Raadik liitus. Nende hulgas olid näiteks 2011. aastal Eesti parimaks kuni 21aastaseks jalgpalluriks nimetatud Anete Paulus ning maailmakuulus supermodell Karmen Pedaru.
Juba aasta pärast ehk 2004 hakati mängima Eesti meistrivõistlustel Kehra JK Piraaja nime all: „Naistele oli sel ajal vaid Eesti meistriliiga, esimene ja teine liiga tehti hiljem. Meistriliigas oli 7-8 võistkonda. Esimesel aastal kaotasime kõik mängud ja olime viimased, edaspidi läks pisut paremini.“
Pille Raadik oli Piraajas 2006. aastani, siis pandi naiskond mängijate vähesuse tõttu Kehtna naiskonnaga kokku ning tema läks üle Tallinna jalgpalliklubisse Kalev. Seal mängis kaks hooaega, seejärel kuulus kaks hooaega FC Flora naiskonda.
„Floraga sain Eesti meistrivõistluste hõbemedali, kulda kahjuks saada ei õnnestunud,“ sõnab Pille Raadik.
Motivatsioon Eesti tipptasemel jalgpalli mängida sai sellega otsa ning ta oli valiku ees: kas jätkata pallimängu hobikorras või minna mängima välismaale.
Proff Ahvenamaal
Jalgpalliringkondadest tuttavate kaudu sai Pille Raadik ühendust Ahvenamaal asuva Soome ühe tippklubiga Aland United ning ta kutsuti sinna testimisele.
„Esmaspäeval helistati, kolmapäeval juba läksin ning nädala pärast pakuti mulle lepingut,“ jutustab ta.
See oli 2011. aastal ning sellest ajast peale veedab Pille Raadik suurema osa aastast ehk 10 kuud Soomes, Eestis elab vaid 2 kuud. Kui esimestel aastatel sõlmiti temaga igal sügisel uus leping, siis viimati sõlmiti leping juba kaheks hooajaks.
Möödunud aastal tuli Aland United Soome meistriks. See andis võimaluse sel aastal osaleda ka Euroopa Champions liigas, kuid sealt eelringist edasi ei õnnestunud pääseda. Tänavu sai Ahvenamaa naiskond Soome meistrivõistlustel hõbemedali.
Eestlasest jalgpallur pole Ahvenamaa klubis sugugi ainuke „võõrleegionär“, naiskonnas on kuue  riigi naised – peale soomlaste ja tema veel USA, Kanada, Nigeeria ja Rootsi jalgpallurid.
„Ahvenamaa on väike saar, seal on umbes 28 000 elanikku. Noored ei leia piisavalt rakendust ja lähevad ära. Meie klubis vahetuvad mängijad tihti. Järgmiseks hooajaks jääb vaid kolm senist mängijat, ülejäänud on uued. Selles mõttes on raske, peame üha uuesti õppima üksteist tundma,“ räägib Pille Raadik.
Kuna naiskond on rahvusvaheline ja treener on Inglismaalt,  suhtleb ka võistkond inglise keeles. Seda kasutab Pille Raadik ka kohalikega suhtlemisel, kuna Ahvenamaal kõneletakse rootsi keelt ja seda ei oska eestlasest jalgpallur enda hinnangul veel piisavalt, kuigi plaanib minna kursustele.
Tema päevad mööduvad suuresti treenides-võisteldes. Kolmel päeval nädalas on treeningud nii hommikul kui õhtul, kahel päeval üksnes õhtul, nädalavahetusel on võistlused.
„Eesti naiste jalgpall on teiste riikidega võrreldes alles väga noor. Kui mina alustasin jalgpalliga 16aastaselt, siis minu Soome klubis on kõik ülejäänud mängijad alustanud viie-kuueaastaselt. Olen keskkaitsja, selle võrra on mul lihtsam, aga minu suurim puudujääk on olnud tehnikas,“ jutustab Pille Raadik.
Ta lisab: „Kui oled hilja alustanud, pead selle võrra ise teistest rohkem tööd tegema, kui tahad mängida nendega samal tasemel. Treener on mind usaldanud, nelja aasta jooksul olen osalenud 89s mängus.“
Kuigi talle makstakse selle eest palka, siis Pille Raadik kinnitab, et naiste jalgpallis hästi teenida ei saa ning raha pärast naised jalgpalli ei mängi.
„Mulle meeldib, et saan tegeleda sellega, mis mind huvitab ja Soomes saan seda teha süvenenult. Eestis nii professionaalselt jalgpalli mängida ei saa, sest siin teevad naised seda täiskohaga töö kõrvalt,“ märgib Pille Raadik, kes teenib Ahvenamaal siiski aeg-ajalt ka lisa, käib ühes hasartmängufirmas kontoritööl.
Pärast kahte hooaega Soome ühes tippklubis soovib Pille Raadik pääseda mängima Rootsi meistriliigasse, kus on tase veel kõrgem: „Olen 27aastane. Öeldakse, et see on jalgpalluri jaoks parim vanus. Praegu tahan sellega edasi tegeleda, sest tänavu tundsin, et arenen veel kõvasti.“
Tööl kodukoolis
Kodumaal on Kehras elav Pille Raadik igal sügisel kahe hooaja vahepealsel puhkeperioodil ehk oktoobri keskpaigast aasta lõpuni. Võistlushooaja keskel käib siin üksnes siis, kui on vaja mängida Eesti koondise mänge. Eesti jalgpallinaiskonna liige on ta vahepausidega olnud aastast 2005, 2009. aastast on A-koondise põhimängija.
Koondisemängude arv sõltub aastast. Kui on tiitlivõistluste valiktsükkel, on ka rohkem mänge, lõppenud hooajal näiteks oli neid 14. Osa mänge on Eestis, osa vastasmeeskonna kodumaal.
Jalgpallurikarjääri kõrvalt püüab Pille Raadik õppida. Kohe pärast Kehra keskkooli lõpetamist 2005. aastal astus ta Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonda, praegu õpib magistrantuuris ning teeb kodukoolis oma endise õpetaja Piret Urmeti kõrval praktikat ehk annab 4 nädalat põhikooliõpilastele ja abiturientidele kehalise kasvatuse tunde.
„Mulle meeldib. Olen ka treeneritööga kokku puutunud, kuigi need on kaks ise asja,“ ütleb paar aastat tagasi UEFA rahvusvahelise astme treeneri litsentsi saanud jalgpallur.
Pärast professionaalse jalgpallurina lõpetamist on valikuid mitmeid – peale õpetaja ja treeneritöö on Pille Raadikul võimalik teha ka kohtunikutööd. Veel Eestis treenides käis ta vastavatel koolitustel ning on olnud abikohtunik mitmetel rahvusvahelistel mängudel, ka Eesti meeste meistrivõistluste seitsemel mängul, viimastel aastatel olnud hobikorras kohtunik ka  madalamate liigade mängudel.
Kuigi tema vanemad elavad nüüd Raasikul, ei välista Pille Raadik, et pärast tippspordiga lõpparve tegemist naaseb Kehrasse: „Mulle pole kunagi meeldinud suurlinnad. Kehra on piisavalt nii suur kui väike, tean siin paljusid, siin  on  tublid  ja  töökad  inimesed.“