Pika­ve­res esietendus VAI­NO NA­PI la­vas­ta­tud „Ves­ki­jär­ve”

2054
Originaalis 1935. aastal kirjutatud näidendile andis tänavu uue kuue koduloolane Vaino Napp. Lavaks kujundatud mõisa- pargis näitlevad MARKKO MAASIK, RAIN LOIKMANN, KERT PAUR, IGNAR FJODOROV, ARNO VORSMAN ja RAILI LOIKMANN.

Pi­ka­ve­re har­ras­tus­näit­le­jad män­gi­sid näi­den­dit 19. au­gus­til Pi­ka­ve­re mõi­sa­par­gis, 20. au­gus­til Raa­si­ku rah­va­ma­ja hoo­vis, 27. au­gus­til tu­leb eten­dus Rae val­las Vai­das.

Kui Pi­ka­ve­re har­ras­tus­näit­le­jad lau­päe­val, 19. au­gus­til pä­rast eten­dust pub­li­ku­le kum­mar­da­sid, tä­nas poo­le­sa­ja­liik­me­li­ne pub­lik neid tu­ge­va ap­lau­si­ga. Öel­di, et kok­ku on saa­nud hea har­moo­nia­ga grupp ini­me­si, kel­lel on po­tent­siaal kas­va­da tu­ge­vaks näi­tet­ru­piks.
Ka la­vas­ta­ja, ko­du­loo­la­ne, Rae val­la Sa­lu kü­la ela­nik Vai­no Napp mär­kis, et män­gi­ma on õn­nes­tu­nud lei­da an­de­kad ini­me­sed, kes kõik pä­rit Pi­ka­ve­re ümb­ru­sest. Enn Vai­gu­ri „Kraa­vi­hal­li­de” ai­ne­tel sea­tud ja la­vas­ta­tud va­baõ­hue­ten­dus „Ves­ki­jär­ve” oli Vai­no Na­pil Pi­ka­ve­re näit­le­ja­te­ga mit­mes tükk. Va­ra­se­ma­tel aas­ta­tel on ta pub­li­ku et­te too­nud „Uku­aru” ja „Kõr­bo­ja pe­re­nai­se”.
Vai­no Napp lau­sus, et proo­vi­de­ga alus­tas ta tänavu juu­nis – eel­mis­tel aas­ta­tel la­va­pi­si­ku saa­nud või se­da kin­nis­ta­nud näi­te­hu­vi­li­sed kut­su­sid te­da taas la­vas­ta­ma. Ku­na klapp oli hea ning la­vas­ta­ja­tööd har­ju­ta­tud, oli Vai­no Napp nõus.
„Sead­sin la­vas­tu­se Enn Vai­gu­ri rah­va­tü­ki „Kraa­vi­hal­lid” jär­gi, see on pä­ris va­na tükk. 1970nda­tel aas­ta­tel nä­gin sel­lest ver­sioo­ni Kaa­rel Ir­di la­vas­ta­tud lau­lu­män­gu­na „Kü­la­va­he­lau­lud ehk Pa­rii­si lin­nas Lon­do­nis”, olin vai­mus­tu­ses,” rää­kis Vai­no Napp.
Näi­den­di sea­dis ta kok­ku raa­ma­tu põh­jal. Väl­ja tu­li jät­ta peaae­gu pool: „Te­gi­me tun­ni­aja­se tü­ki. Näit­le­jad ei suu­daks roh­kem õp­pi­da ega pub­lik ilm­selt vaa­da­ta. Kär­pi­mi­ne oli kee­ru­li­ne, ku­na säi­li­ma pi­di mõ­te. Ku­ju­ta­sin ju­ba et­te, mis rah­vast võiks naer­ma aja­da. Need lau­sed jät­sin sis­se.”
Proo­ve ha­ka­ti te­ge­ma juu­ni al­gu­ses, koos käi­di 15 kor­da. Tru­pis män­gi­sid mit­men­dat põl­ve Pi­ka­ve­re ela­nik, la­vas­tu­se muu­si­ka­li­ne ku­jun­da­ja ja pil­li­män­gi­ja Tii­na To­min­gas, viien­dat põl­ve ko­ha­lik Sir­je Ka­da­kas, Pi­ka­ve­re koo­li vi­list­la­ne, 15aas­ta­ne Ig­nar Fjo­do­rov, pe­re­kond Kül­li Een­raid, Pee­ter Paur ja nen­de poeg Kert Paur, abi­kaa­sad In­ga ja Mark­ko Maa­sik, abi­kaa­sad Rai­li ja Rain Loik­mann, en­di­ne Pi­ka­ve­re õpe­ta­ja Ar­no Vors­man, las­teaiaõ­pe­ta­ja Ok­sa­na Mo­ro­zo­va, kes möö­du­nud aas­tal män­gis Vai­no Na­pi tü­kis Kõr­bo­ja An­nat ning pub­lik an­dis ta­ga­si­si­det, et roll oli män­gi­tud pro­fes­sio­naal­sel ta­se­mel.
Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­li di­rek­tor Hel­ju Ka­da­kas ning hoo­le­ko­gu esin­da­ja Ali­ce Suur­kuusk üt­le­sid, et on imet­lus­väär­ne, kui­das pe­re­kon­da­de ja paa­ri­de kau­pa ta­he­tak­se näit­le­ma tul­la, käia oma va­bast ajast proo­vi­des, ise sa­mal ajal kõi­ke nau­ti­des.
„Ves­ki­jär­ve” la­va oli mõi­sa­koo­li hoov põ­lis­puu­de all, de­ko­rat­sioo­ni­na võe­tud ka­su­tu­se­le ka õue­sõp­pe­pa­vil­jon. Ku­na päe­val lii­kus ümb­rus­kon­nas äi­ke­se­torm, ot­sus­ta­sid näit­le­jad ehi­ta­da pub­li­ku­le pin­ki­de ko­ha­le ki­le­ka­tu­se. Eten­dus pää­ses siis­ki vih­ma­ta.
Vai­no Napp üt­les, et kaa­lus mõ­tet te­ha eten­dus mõi­sa saa­lis, kus on aga üs­na kit­sas: „Näit­le­jad pol­nud sel­le­ga nõus, ku­na saa­lis po­leks näi­te­män­gul nii suurt efek­ti ega tõe­pä­ra­sust ning hak­ka­sid ka­tust ehi­ta­ma.”
Li­saks ko­ha­li­ke­le mär­kas Vai­no Napp pub­li­ku hul­gas en­da tut­ta­vaid Ko­selt ja Kei­last ning Rae val­la Sa­lu, Ur­vas­te ja Suur­soo kü­last: „Pub­li­ku hul­ka suu­ren­das ka see, et iga näit­le­ja tõi kaa­sa oma sõb­rad, tut­ta­vad ja pe­re­liik­med.”

Eelmine artikkelKolu­ve­re tee remondis
Järgmine artikkelTam­mis­tu kü­la te­gi juu­be­liks uue kii­gep­lat­si ja mat­ka­ra­ja