
Vaimutuba on tehtud ajaloonäituste tarbeks, kuid mõisas tegutseva kooli ja lasteaia pere on loonud sellest inspireeritult ka Pikavere mõisa vaimu legendi.
Ühel korralikul mõisal peab olema oma kummituslugu – nii arvab Raasiku valla Pikavere mõisakooli rahvas. Kuigi vaimu nähtud pole, usub koolipere, et keegi ikka 19. sajandi alguses ehitatud mõisahoones ringi uitab, sest kuuldud on samme, kriginaid ning valgusvihkusid. Et asi oleks huvitavam, mõtlesid õpetajad välja kummitusloo, mille esmaesitlus-näitemäng oli möödunud aastal unustatud mõisate külastusmängus.
Pikavere mõisa peahoone teisel korrusel on uksel kiri „Pikavere vaim”. Toa looja, koduloolane Vaino Napp jutustas, et mõisa külalised on tavaliselt väga elevil ja uurivad, mis on ukse taga peidus, lapsed arvavad, et seal elab kummitus. Koduloolane selgitas, et tegelikult on ukse taga ajalootuba, mis on loodud näituste tarbeks ning koolitarvete hoidmiseks: „Mõni küll arvab, et Pikavere vaim olen hoopis mina, kuid seda vaimu tuleks eelkõige mõista kui kogukonna ühtekuuluvustunnet, samamoodi, nagu Tartu vaimu.”
Mai alguses Teeme Ära talgupäeval avas Vaino Napp pisikeses, kuid kõrge laega toas 13. näituse, kuhu tõi ajalooraamatuid peamiselt oma kodust. Lisaks raamatutele on põnevamad eksponaadid vaimutoas Eesti mõisakoolide suur seinakaart, viimased küttepuud ja puukorv, mis jäid üle, kui mõisahoone viidi puuküttelt maaküttele. Vaino Napp näitas ka Eesti Rahva Muuseumist soetatud kruusi, kus peal foto Harju-Jaani saunikutest söögilaua taga. Sama pilt on näitusel mitmes Harju-Jaani kihelkonda tutvustavas raamatus.
Vaino Napp kõneles, et tuba oli mõisaajal ilmselt mõne teenija kasutuses, kui majja kolis kool, sai toast kolikamber. Vaimutoa ristiema oli kooli eelmine direktor Maiu Plumer, kes otsustas 2010. aastal toa tühjaks teha ning muuta muuseumitoaks. Toa sisu hakkas täitma Vaino Napp. 7 aasta jooksul on näitusel olnud kaarte, raamatuid, vanu õpikuid, kalendreid, maale, kruuse.
Ühtegi vaimulegendi Vaino Napp Pikavere kohta rääkida ei tea. Ta ütles, et on uurinud mõisalegendide raamatut, seal on lood Peningi mõisa kohta ning Rae valla mõisatest, Pikaverest aga sõnagi.
Koduloolane sõnas, et vanas majas on tavaline, et põrandad krigisevad ning tuul kolistab: „Kuid mine sa tea – ühel suvel ööbisid mõisas Perila tallis suvelaagris olnud noored. Vaimutoa uks oli kinni ning koputada nad sinna ei julgenud. Elevust oli palju, uksest joosti kiiresti mööda.”
Mõisakooli direktor Helju Kadakas aga usub, et keegi kindlasti Pikavere mõisas kummitab: „Mina ilmselt üksi mõisahoones ööbida ei julgeks. Mõisas ööbinud-elanud inimesed on jutustanud, et on kuulnud helisid, mida võiks teha vaim. Ühe salapärasema loo jutustas kooli endine õpetaja Iira Piik, kes käis noore õpetajana Tallinnast Pikaverre tööle ning ööbis siin. Ta rääkis, et ühel ööl oli kuulda samme, siis uksekriiksu ning mööda koridori liikus valgusvihk.”
Suvel satub Pikaverre sageli külalisi, kui Vaino Napp või Arno Vorsman mõisas ekskursiooni teevad, näitavad nad alati ka vaimutuba. Tihti küsitakse, kas Pikavere mõisas on ka kummitusi. Küsimusest arenes välja kummituslugu, mille autor on õpetaja ja huvijuht Kaie Tomingas-Oras.
Lugu räägib Pikavere mõisapreili Elsbethi armuloost noormehega talurahva hulgast. Mõisapreili hiilis talurahva jaanipeole ning tutvus noormehega, kes oli mõisas kutsar. Noored jäid suhtlema ning kohtusid salaja, kuni mõisapreili jäi last ootama. Kui vanemad sellest kuulsid, hoidsid Elsbethi varjul. Paar päeva pärast sünnitust kadus laps jäljetult, mõnda aega hiljem ka teda meeleheitlikult otsinud Elsbeth. Ühel tormisel novembriööl nähti vaid tema valget siluetti tiigi kaldal vilksatamas.
Sellest ajast peale olla kuuldud majas lapse nuttu, uste avamisi ja samme, kuni mõisas avati 2005. aastal lasteaiarühm. Alates sellest on legendi järgi Elsbeth rahu leidnud, sest majas kõlab laste jutt ja naer.