Pika­ve­re mõi­sa vai­mu­tu­ba te­ki­tab õpi­las­tes ja kü­la­lis­tes ele­vust

1192
Pi­ka­ve­re vai­muks kut­su­tak­se aja­loo­tu­ba, ko­gu­kon­na­tun­net, ole­ta­ta­vat mõi­sa­kum­mi­tust, mõ­ni kut­sub Pi­ka­ve­re vai­muks ka ko­du­loo­last VAI­NO NAP­PI.

Vai­mu­tu­ba on tehtud aja­loo­näi­tus­te tar­beks, kuid mõi­sas te­gut­se­va koo­li ja las­teaia pe­re on loo­nud sel­lest ins­pi­ree­ri­tult ka Pi­ka­ve­re mõi­sa vai­mu le­gen­di.

Ühel kor­ra­li­kul mõi­sal peab ole­ma oma kum­mi­tus­lu­gu – nii ar­vab Raa­si­ku val­la Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­li rah­vas. Kui­gi vai­mu nähtud po­le, usub koo­li­pe­re, et kee­gi ik­ka 19. sa­jan­di al­gu­ses ehi­ta­tud mõi­sa­hoo­nes rin­gi ui­tab, sest kuul­dud on sam­me, kri­gi­naid ning val­gus­vih­ku­sid. Et asi oleks hu­vi­ta­vam, mõt­le­sid õpe­ta­jad väl­ja kum­mi­tus­loo, mil­le es­mae­sit­lus-näi­te­mäng oli möö­du­nud aas­tal unus­ta­tud mõi­sa­te kü­las­tus­män­gus.
Pi­ka­ve­re mõi­sa pea­hoo­ne tei­sel kor­ru­sel on uk­sel ki­ri „Pi­ka­ve­re vaim”. Toa loo­ja, ko­du­loo­la­ne Vai­no Napp ju­tus­tas, et mõi­sa kü­la­li­sed on ta­va­li­selt vä­ga ele­vil ja uu­ri­vad, mis on uk­se ta­ga pei­dus, lap­sed ar­va­vad, et seal elab kum­mi­tus. Ko­du­loo­la­ne sel­gi­tas, et te­ge­li­kult on uk­se ta­ga aja­loo­tu­ba, mis on loo­dud näi­tus­te tar­beks ning koo­li­tar­ve­te hoid­mi­seks: „Mõ­ni küll ar­vab, et Pi­ka­ve­re vaim olen hoo­pis mi­na, kuid se­da vai­mu tu­leks eel­kõi­ge mõis­ta kui ko­gu­kon­na üh­te­kuu­lu­vus­tun­net, sa­ma­moo­di, na­gu Tar­tu vai­mu.”
Mai al­gu­ses Tee­me Ära tal­gu­päe­val avas Vai­no Napp pi­si­ke­ses, kuid kõr­ge lae­ga toas 13. näi­tu­se, ku­hu tõi aja­loo­raa­ma­tuid pea­mi­selt oma ko­dust. Li­saks raa­ma­tu­te­le on põ­ne­va­mad eks­po­naa­did vai­mu­toas Ees­ti mõi­sa­koo­li­de suur sei­na­kaart, vii­ma­sed küt­te­puud ja puu­korv, mis jäid üle, kui mõi­sa­hoo­ne vii­di puu­küt­telt maa­küt­te­le. Vai­no Napp näi­tas ka Ees­ti Rah­va Muu­seu­mist soe­ta­tud kruu­si, kus peal fo­to Har­ju-Jaa­ni sau­ni­ku­test söö­gi­laua ta­ga. Sa­ma pilt on näi­tu­sel mit­mes Har­ju-Jaa­ni ki­hel­kon­da tut­vus­ta­vas raa­ma­tus.
Vai­no Napp kõneles, et tu­ba oli mõi­saa­jal ilm­selt mõ­ne tee­ni­ja ka­su­tu­ses, kui maj­ja ko­lis kool, sai toast ko­li­kam­ber. Vai­mu­toa ris­tie­ma oli koo­li eel­mi­ne di­rek­tor Maiu Plu­mer, kes ot­sus­tas 2010. aas­tal toa tüh­jaks te­ha ning muu­ta muu­seu­mi­toaks. Toa si­su hak­kas täit­ma Vai­no Napp. 7 aas­ta jook­sul on näi­tu­sel ol­nud kaar­te, raa­ma­tuid, va­nu õpi­kuid, ka­lend­reid, maa­le, kruu­se.
Üh­te­gi vai­mu­le­gen­di Vai­no Napp Pi­ka­ve­re koh­ta rää­ki­da ei tea. Ta ütles, et on uu­ri­nud mõi­sa­le­gen­di­de raa­ma­tut, seal on lood Pe­nin­gi mõi­sa koh­ta ning Rae val­la mõi­sa­test, Pi­ka­ve­rest aga sõ­na­gi.
Ko­du­loo­la­ne sõ­nas, et va­nas ma­jas on ta­va­li­ne, et põ­ran­dad kri­gi­se­vad ning tuul ko­lis­tab: „Kuid mi­ne sa tea – ühel su­vel öö­bi­sid mõi­sas Pe­ri­la tal­lis su­ve­laag­ris ol­nud noo­red. Vai­mu­toa uks oli kin­ni ning ko­pu­ta­da nad sin­na ei jul­ge­nud. Ele­vust oli pal­ju, uk­sest joos­ti kii­res­ti möö­da.”
Mõi­sa­koo­li di­rek­tor Hel­ju Ka­da­kas aga usub, et kee­gi kind­las­ti Pi­ka­ve­re mõi­sas kum­mi­tab: „Mi­na ilm­selt ük­si mõi­sa­hoo­nes öö­bi­da ei jul­geks. Mõi­sas öö­bi­nud-ela­nud ini­me­sed on ju­tus­ta­nud, et on kuul­nud he­li­sid, mi­da võiks te­ha vaim. Ühe sa­la­pä­ra­se­ma loo ju­tus­tas koo­li en­di­ne õpe­ta­ja Ii­ra Piik, kes käis noo­re õpe­ta­ja­na Tal­lin­nast Pi­ka­ver­re töö­le ning öö­bis siin. Ta rää­kis, et ühel ööl oli kuul­da sam­me, siis uk­sek­riik­su ning möö­da ko­ri­do­ri lii­kus val­gus­vihk.”
Su­vel sa­tub Pi­ka­ver­re sa­ge­li kü­la­li­si, kui Vai­no Napp või Ar­no Vors­man mõi­sas eks­kur­sioo­ni tee­vad, näi­ta­vad nad ala­ti ka vai­mu­tu­ba. Tihti kü­si­tak­se, kas Pi­ka­ve­re mõi­sas on ka kum­mi­tu­si. Kü­si­mu­sest are­nes väl­ja kum­mi­tus­lu­gu, mil­le au­tor on õpe­ta­ja ja hu­vi­juht Kaie To­min­gas-Oras.
Lu­gu rää­gib Pi­ka­ve­re mõi­sap­rei­li Els­bet­hi ar­mu­loost noor­me­he­ga ta­lu­rah­va hul­gast. Mõi­sap­rei­li hii­lis ta­lu­rah­va jaa­ni­peo­le ning tut­vus noor­me­he­ga, kes oli mõi­sas kut­sar. Noo­red jäid suht­le­ma ning koh­tu­sid sa­la­ja, ku­ni mõi­sap­rei­li jäi last oo­ta­ma. Kui va­ne­mad sel­lest kuul­sid, hoid­sid Els­bet­hi var­jul. Paar päe­va pä­rast sün­ni­tust ka­dus laps jäl­je­tult, mõn­da ae­ga hil­jem ka te­da mee­le­heit­li­kult ot­si­nud Els­beth. Ühel tor­mi­sel no­vemb­riööl näh­ti vaid te­ma val­get si­luet­ti tii­gi kal­dal vilk­sa­ta­mas.
Sel­lest ajast pea­le ol­la kuul­dud ma­jas lap­se nut­tu, us­te ava­mi­si ja sam­me, ku­ni mõi­sas ava­ti 2005. aas­tal las­teaia­rühm. Ala­tes sel­lest on le­gen­di jär­gi Els­beth ra­hu leid­nud, sest ma­jas kõ­lab las­te jutt ja naer.