Juunikuus Kolga-Aablas tööd alustanud kodurestoran MerMer kolis õuemajast talvehooajaks elumaja kööki.
Vanemuise teatri endine näitleja Jaan Kiho ja tema abikaasa, eesti filoloogiks õppinud ning mõnda aega ka õpetajaametit pidanud Merrit Kiho tulid detsembris kolm aastat tagasi Tallinnast ära, et asuda elama vastvalminud kodusse Kuusalu vallas Kolga-Aabla külas. Koha nimeks on pandud Jaaniranna ning see paikneb endise külapoe lähedal otse mere kaldal.
Merrit Kiho ütleb, et igatsus mere äärde elama saada oli kaasas lapsepõlvest ning leitud asukoht on superhea: „Kui sõitsime teinekord suvel põhjarannikul ja sattusime mööduma Kolga-Aabla liivarannast, ahhetasime, et milline ilus paik, kuid meile jääb see kättesaamatuks. Tegelesime kümmekond aastat kinnisvaraäriga. Samal ajal otsisime rannakodule kohta, aga isegi meil ei olnud sobivat kerge leida. Kui saime teada talukoha müügist Kolga-Aablas, polnud sekunditki kahtlust. Pigem oli hirm, et kas omanik on ikka nõus.”
Kui lähed maale elama, tuleb pea tööle panna, kuidas ja milliseid andeid-oskusi kasutada, et elatist teenida, jutustab perenaine. Kui Kihod elasid aastatel 1991-1994 Rootsis, said neist harrastuskokad. Toiduaineid oli seal poodides rikkalikult ning tekkis huvi katsetada roogade ja maitsetega. Sellest ajast süvenes igatsus asutada kunagi enda söögikoht. Ajapikku oskused kasvasid. Kolga-Aabla kodus võõrustati esialgu sõpru, siis juba nende sõpru ning sel suvel sündis kodurestoran.
Eeskuju võeti Vahemeremaades ja Tenerife-reisil nähtust – seal on väikeseid pererestorane, kus igasse klienti suhtutakse kui isiklikku külalisse.
Restoran MerMer, mis lahtiseletatult tähendab Merrit ja meri, tegutseb suvel võrgukuurist inspireeritud hoones. Sinna mahub koos lastega kuni 20 inimest. Talve ajal on pererahva köök-elutoas võimalik kostitada kuni kümmet külalist. Kuna süüa tehakse värsketest ja eelistatult kohalikest toiduainetest, palutakse tulijatel endast varakult teada anda. Juhuslikule sisseastujale on võimalik pakkuda kohvi ja kooki, kuid mitte rikkalikku sööki, tõdeb Merrit Kiho. Etteteatamise eelis on tema sõnul ka see, et siis saab menüü osas täpselt kokku leppida.
Huvi on olnud üllatavalt suur, nendib perenaine. Ilmselt on seda tõstnud ka ajakirjanduses avaldatu – väike uudis Eesti Ekspressis avamiskuul, lood Eesti Päevalehes, Õhtulehes, Anne&Stiilis ning Kroonikas. Kuid peamine on suusõnaline reklaam – kes on käinud, soovitab tuttavatele.
Merrit Kiho: „Kuna talvehooajal valmib toit me köögis otse külaliste silme all, pakume võimalust koos süüa teha. Ka suvel tulid mõned kõrvale ning uurisid. Väga huvitatud oli meie toiduvalmistamisest üks India filmiseltskond.”
Ta toonitab, et toidud ei ole MerMeris odavad, kuid saab korraliku kõhutäie. Söömas on seal käidud ka kahekesi – teenindajad Merrit ja Jaan Kiho on siis täielikult kahe kliendi päralt.
Pererahva meelelaadist, ideedest ja toimetamistest saab pikemalt lugeda veebilehelt www.mermer.ee. Selle suisa ilukirjanduslik osa on nende koera, ameerika buldogi vaatenurgast kirjutatud „Abikelner Hummeri blogi” – tekstid on filoloogist perenaise sulest. Iga sissekanne lõpeb ühe retsepti ning õpetusega, kuidas rooga valmistada. Paljud toidud on originaalsed või kohalike variatsioonidega.
Veebilehel on ka väljavõtted külalisteraamatust. Ohtrate kiidusõnade ja tänude seast leiab lause: „Meil on väga suur rõõm, et meie Kolga-Aabla külas on selline ettevõtlik perekond.”
Merrit Kiho: „Innustame neid, kel on mõtteid midagi teha, kuid seni pole julgenud ellu viia. Mõned suvised külalised on hiljem tagasi helistanud ja küsinud nõu. Tervisekaitsenõuded ei olegi nii karmid, kui kardetakse. Eestis on eraldi kategooria – kodurestoran. Oluline on töötajate tervisetõend, kõik ülejäänu on omal vastutusel.”
