
Põhjatähe mälestusmärk püstitati Kuusalu valda Muuksi linnamäele 25 aastat tagasi Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse eestvedamisel.
Aastaid on kujunenud traditsiooniks, et septembrikuu esimesel laupäeval kogunetakse Muuksi linnamäele soomepoiste (1939-1944), Eestis võidelnud Soome vabatahtlike (1919) ja Kolga lahes maabunud Erna grupi võitlejatele (1941) pühendatud Põhjatähe kolmeosalise mälestusmärgi juurde mälestuspäevale. Seda korraldab Soomepoiste Pärimusühing koostöös Soome saatkonnaga Eestis. Tänavu koguneti Põhjatähe mälestusmärgi juurde 7. septembril. Pärast mälestusüritust minnakse Kupu külasse Näkiallika tööriistamuuseumi, kus toimub röövliprae söömine.
Teine traditsiooniline ettevõtmine on päranditalgud oktoobri keskel, neid korraldab Soomepoiste Pärimusühing koos Eesti Metsaühistu, keskkonnameti, muinsuskaitseameti ja Looduse Omnibussiga. Tänavused talgud olid pühapäeval, 19. oktoobril, need toimusid 14. korda. Esialgu töötatakse Muuksis, edasi minnakse samuti Näkiallikale, kus oli õpituba. Seekord kõneles Jaan Velström metsandust puudutavatest seadustest.

Näkiallika peremees on Soomepoiste Pärimusühingu juht Peeter Kivimäe, kes käib mälestusmärgi ümbrust koristamas ka teistel aegadel. Ta pöördus Sõnumitooja toimetuse poole, et avalikustada ajalehe kaudu pikka aega lahenduseta olnud küsimus: „Kes vastutab Põhjatähe mälestusmärgi hooldamise eest ja panustab?“.
Peeter Kivimäe selgitab, et mälestusmärk on rajatud Kooli talu maale Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse algatusel ja eestvedamisel, ühenduse tegevus on lõpetatud, asjaajamise on üle võtnud Soomepoiste Pärimusühing: „Mälestusmärk on püstitatud ja trepp linnamäele ehitatud pererahva nõusolekul ning asuvad endiselt Kooli kinnistul, kuid talu eakas perenaine neid hooldada ei jõua ega peagi hooldama. Mina käin jõudumööda koristamas, elan läheduses, aga tuleks leida omanik ja vastutaja, kes hooldab ja remondib. Seekordsel mälestuspäeval, kus oli taas ka Soomest tulnud rahvast, juhiti tähelepanu, et trepp ja käsipuu on endiselt katki, nagu on olnud mitmel viimasel aastal. Eakatel inimestel on raske niisugusel trepil liikuda, osad astmed logisevad, käsipuu on pehkinud, ei anna enam tuge. Seekord olid kohal kuus soomepoissi, kõik väga eakad, üks neist ei saanudki mäkke tulla.“
Muuksi mägi on Lahemaa rahvuspargis. Peeter Kivimäe nendib, et nii keskkonnaameti kui ka muinsuskaitseameti esindajad nimetavad Põhjatähe mälestusmärki ja linnamäge olulisteks objektideks ja vaatamisväärsuseks, ent enda hallata neid ei võta.
„Olen rääkinud ka Kuusalu vallavanema Urmas Kirtsiga, leian, et vallavalitsus peaks pidama vallas asuvate mälestusmärkide registrit ning neid olulisi ja sageli külastatavaid objekte korras hoidma. Kutsusin kokku koosoleku, toimub 4. detsembril. Arutame seal koos keskkonnaameti, muinsuskaitseameti ja vallavalitsuse inimestega Põhjatähe mälestusmärgi haldamise teemat. Ka Muuksi linnamäe parkla juurde pandud teadetetahvli ümbrus vajaks planeerimist ja korrastamist, sinna on puid maha langenud, on soine ja võsastunud padrik, kui mitte öelda mülgas,“ kõneleb Soomepoiste Pärimusühingu juht ja lisab, et suur abi on olnud Eesti Metsaühistust, kelle juht Rünno Viir, Lõuna-Eesti mees, on üks vabatahtlik mälestusmärgi talgute toetaja ja osaleja. Tee linnamäe trepini läheb üle taimekasvatusühistu Leedikõrve põllu, ettevõte on aidanud põlluäärt niita. Linnamäe kiviaia ümbruse niitsid valla heakorratöötajad.
Kuusalu vallavanema Urmas Kirtsi sõnul ei saa vallaeelarvesse kavandada remondi- või investeeringuraha objektile, mis asub eramaal: „Mälestusmärk rajati vallavalitsusega kooskõlastamata, tookord oli selline aeg. Kooli kinnistu omanikuga ei ole mälestusmärgi maa osas vallavalitsus lepinguid sõlminud. Muuksi linnamäe parkla ja mälestusmärk on küll lisatud valla avalikult kasutatavate objektide nimistusse, valla heakorratöötajad käivad koristamas ja prahti ära vedamas, aga muus osas on võimalik aidata, kui esitatakse vastavalt korrale taotlus ühekordse toetuse saamiseks. Väga hea, kui Peeter Kivimäe korraldab koosoleku, kus saab arutada ja loodetavasti kokkulepeteni jõuda, kuidas toimub mälestusmärgi ja sellele ligipääsutee hooldamine ja korrastamine tulevikus.“




