Peatage maailm, ma tahan maha minna!

239
KRISTIINA PARVE.

KRISTIINA PARVE,
Raasiku elanik

Ilmselt ei ole Eestis ega ka Raasiku vallas ühtegi inimest, keda Covid-19 ei oleks vähemal või rohkemal määral puudutanud. Kas on ise haigestunud või kaotanud mõne lähedastest jäädavalt. Igaüht on see viirus puudutanud vähemalt kõikvõimsa meedia ja sotsiaalmeedia kaudu. Sealt saame iga päev lugeda uudiseid nakatunute, surnute ja haiglaravi vajavate inimeste kohta.

Tundub olevat meie aja needus, et paljud inimesed, kes on lugenud sotsiaalmeediast kellegi „lehma lellepoja“ infot, võtavad seda kui sulatõde ja on veendunud, et niimoodi need asjad maailmas tõepoolest käivad. Olgu siis lugu sellest, kuidas haiglad olevat tegelikult tühjad, et pandeemiat ei olegi olemas või et valitsus soovib lihtsalt meie õiguseid piirata, sest neil pole midagi targemat teha.

Mulle on jäänud mulje, et koroona-teemat sisaldavad kirjutised jõuavad selliste inimesteni valikuliselt. Samamoodi nagu siis, kui lapsel äkki kadunud kõrvakuulmine tuleb justkui imeväel tagasi kui temalt isegi sosistades küsida: „Kas sa kommi tahad?“ Nimelt ei ole nende inimesteni jõudnud postitused, mis karjuvad meeleheitest ja hirmust. Nendeni ei jõua postitused hullumiseni viidud üksikemast, kes on koos lastega raskelt haiged või koduses isolatsioonis, et hoida teisi enda ümber. Nendeni ei jõua postitused lastelastest, kes ei ole kaua oma vanavanemaid näinud. Nendeni ei jõua postitused kurnatud haiglatöötajatest, kes teevad skafandrit ja maski kandes kahekümne nelja tunni pikkuseid vahetusi, et aidata haiglasse sattunud raskelt haigeid patsiente. Küll aga jõuavad nendeni postitused ja üleskutsed inimõiguste ja vabaduse teemadel.

Meil kõigil on õigus olla vaba, avaldada oma arvamust. Ka president on ilmunud rahva ette, seljas kampsun sõnumiga „Sõna on vaba“. Aga seesama vabadus, nagu kõik head asjad siin elus, kipub tulema millegi arvelt. See on justkui alkoholi tarbimisega, mis on õnne laenamine järgmisest päevast. Vabadus, mille nimel tehakse pikkadest autokolonnidest koosnevaid rongkäike või mille nimel kogunetakse lauluväljakule justkui „Eestit vabaks laulma“, tuleb samuti homse päeva arvelt. Sest homme sureb kellegi ema või vanaema. Homme kaotab paljulapselise pere isa töökoha. Homme sünnitab naine oma esimest last ihuüksinda. Homme helistatakse aastaid südameoperatsiooni oodanud patsiendile, et tema operatsioon jääb ära. Kas homme ollakse sellise vabaduse üle uhked?

Mina sellist vabadust ei soovi. Mul on samuti kõrini sellest, et kusagil käia ei saa, kõik kohad on kinni. Minu lapsed ei ole oma vanaema näinud pikalt, sest vanaema töötab sealsamas haiglas, kus hoolitsetakse „olematu viirusega“ nakatunud patsientide eest ning pärast pikki tööpäevi ta lihtsalt ei jaksa midagi teha. Sellele vaatamata olen ma pigem oma kodu vang, kui uhkeldan vabadusega, mis tuleb teiste elude arvelt. Peatage maailm, ma tahan maha minna! Maha minna selleks, et istuda kodus nelja seina vahel. Minu vabadus ei pea tulema teiste inimeste heaolu arvelt. Tahan viiekümne aasta pärast oma lastelastele rääkida hoopis sellest, kuidas aitasin vangistusega kaasa normaalse maailma taastumisele.

Soovin edu ja tervist kõigile neile, kes on vabad, ja neile, kes on oma kodu vangid, et olla tulevikus vabad ilma süümepiinadeta.