2016. aasta Rio olümpial osalenud Tanel Laanmäe kaalub võimalust naasta kergejõustikuareenile, et taas oda kaugele visata.
Kevadel Anija Valla Spordimaailma juhiks valitud Tanel Laanmäe elas emotsionaalselt kaasa epeevehklejate Katrina Lehise, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrichi kuldmedali võidule 2020. aasta Tokyo olümpiamängudel, mis Covid-19 pandeemia tõttu lükati tänavusesse suvesse.
„Olümpia on maailma kõige tähtsam ja kõige suuremat tähelepanu pälviv võistlus, paljud noored sportlased unistavad olümpiale pääsemisest. Sinna võistlema saamine on juba suur töövõit. Pahatihti hakatakse tagasihoidlikke kohti saavaid või alla võimete esinevaid sportlasi turistideks tembeldama, aga lihtne on hukka mõista. Tippu jõudmine ükskõik mis spordialal nõuab meeletult palju tööd ja eneseohverdamist. Kui suudad tõusta suurde mängu, siis on su töö igati korda läinud ja kui püstitad olümpial isikliku rekordi, võid etteastega rahul olla,” räägib Tanel Laanmäe.
Asjatundliku huviga vaatab ta meeste odaviset, osade olümpialastega mõõtis võimeid viis aastat tagasi Rio olümpial, kus sai kolmest Eesti odaviskajast parima, 18. koha. Jäänud isiklikule rekordile alla rohkem kui nelja ja poole meetriga, polnud Tanel Laanmäel rahuloluks põhjust: „Kui etteaste ei õnnestu, vajab sportlane mõistmist kõigilt toetajatelt ja lähedalseisjatelt. Kaotust elab sportlane hinges valusalt läbi, pigem tuleks soorituse nurjumist võtta kui õppetundi. Pjedestaalil on ainult kolm kohta, kuid neid, kes tahavad sinna tõusta, on väga palju. Olümpiamängudel lõppvõistlusele 12 parema hulka ja finaali 8 parema hulka jõudmine on suured saavutused.”
Eesti odaviskaja tokyos ei võistle
2015. aastal võitis Tanel Laanmäe kuldmedali universiaadil Lõuna-Koreas Gwangjus. Järgmisel suvel püstitas isikliku rekordi 85 meetrit ja 4 sentimeetrit. Püüdlused nii 2017. aasta maailmameistrivõistlustel Londonis kui ka 2018. aasta Euroopa meistrivõistlustel Berliinis lõppesid kvalifikatsioonis. Vaevasid säärelihase- ja kannavigastus, peagi hakkas kimbutama selg. Traumad ja tagasilöögid õõnestasid enesekindlust, toetajaid oli raskem leida, kui tulemustekõvera nool alla pööras: „Kandsin kukla taga mõtet pürgida ka Tokyo olümpiale, aga koroonapandeemia aeg oli keeruline, püüdsin vanast rasvast treenitust hoida. Toetajaid enam polnud, pidin tegema otsuse minna tööle. Pere kõrvalt ei saa sportlane elada miinimumprogrammi järgi, lootes parema aja saabumisele.”
Tokyo olümpial ei osale ainsatki Eesti odaviskajat. Eemale pidi jääma ka medalisoosik, 2019. aasta Doha maailmameistrivõistlustel hõbemedali pälvinud Magnus Kirt. Tanel Laanmäe eakaaslane, samuti Tõrvas sportimist alustanud Magnus Kirt vigastas MMil viskemomendil õlga, paranemine võttis aega ja olümpial võistlemiseks vajalik tase jäi tal eri põhjustel saavutamata.
Iga kergejõustikuala absoluutses tipus valitseb äärmiselt tihe konkurents ja sportlasi, kes maailma hooaja edetabelis 15–20 hulgas, tuleks Tanel Laanmäe sõnul organisatsiooniliselt märksa rohkem toetada. Ta lisas, et samal ajal peaks Eesti Kergejõustikuliit pöörama tähelepanu ka noortele tippupürgijatele: „Organisatsiooniliselt peaks palju rohkem pingutama, et ala areng oleks jätkusuutlik. Eriti on toetust vaja pärast keskkooli lõpetamist, kui ees seisavad õpingud ülikoolis ja elukutse valik.”
Tanel Laanmäe arutles, et kui Magnus Kirt viskas järjest üle 90 meetri, hakati tema maailmaklassi tulemusi pidama enesestmõistetavaks: „See oli justkui uus normaalsus, ometi saavutas Magnus taseme, mis on osutunud jõukohaseks üksikutele odaviskajatele. Selleks et jõuda 90 meetrini, on vaja noortespordist alates ligi kümme aastat järjepidevalt valmistuda ja tervena püsida, seda näitab ka Kirdi teekond. Samal ajal, kui Magnus tegi hiilgavaid tulemusi, olid Eestis ka odaviskaja number kaks ja kolm. 81-82 meetrit peeti juba tavaliseks, ometi andis näiteks 2009. aasta maailmameistrivõistlustel 82.97 meetrit kolmanda koha.”
Vaimujõud aitab raskusi ületada
Tanel Laanmäe sõnul eeldab tippspordiga tegelemine pühendumist 24/7 ja 365 päeva aastas.
„Ka pikemal puhkeperioodil kahe hooaja vahel ei saa tavapärasest rutiinist välja tulla ja kehalist vormi väga kehvaks lasta. Hoidma peab tervist, sest vigastada saades võid kergesti jääda organisatsiooni toetuseta. Keegi ei küsinud minult raviperioodil, kuidas läheb ja kas abi vajad. Ometi olen üks neljast eestlasest, kes on visanud oda üle 85 meetri,” tõdeb ta.
Kui 85 meetrit oleks lihtne saavutada, siis ei võidetaks Eesti meistritiitleid tulemusega alla 70 meetri, nagu juhtus tänavu ja ka mullu, kui Tanel Laanmäe võttis veel oda kätte, aga oli enda parimate päevade vormist kaugel.
Üle kümne aasta tippspordiga tegelenud kergejõustiklane teab, et tänu lihashooldusele on vigastusi võimalik ennetada, aga selleks oleks tarvis korrapäraselt kasutada massaaži või füsioteraapia teenust, mis oma rahakotil harjutaja jaoks pole odav.
Noortel sportlastel soovitab Tanel Laanmäe julgelt unistada, suuri eesmärke seada ja nende saavutamiseks järjepidevalt treenida: „Kui siht on tulla Eesti meistriks, siis vaevalt eriti kaugele jõutakse. Olümpiale pääsemine eeldab pühendunud tööd ja tugevat eneseusku. Vaimujõudu on vaja raskuste ületamiseks ja enese päevast päeva sundimiseks.”
Korrapäraselt jõusaalis harjutanud Tanel Laanmäe surub rinnalt peaaegu sama rasket kangi nagu enda rekordite püstitamise ajal. Septembris saab ta 32. Kas tasuks kaaluda võimalust naasta kergejõustiku-areenile, valmistuda 2024. aasta Pariisi olümpiaks?
Tanel Laanmäe: „Olen saanud vigastustest priiks, vaim on puhanud. Olen visanud oda koduõuel väikese hooga. Talviseks kehaliseks ettevalmistuseks ei pea end palju sundima, mulle meeldib pingutada. Kui nägin telereklaamis enda viset, siis välgatas mõte – miks mitte veel kord tulla staadionile, et oda kaugele visata?”