Raasikul asub MTÜ Abikoerte Keskus, mis tegeleb pimedatele juhtkoerte ning teraapiakoerte kasvatamisega.
„Meie keskuses on 21 koera, 3 nendest on pimedate inimeste teenistuskoerad, 2 teraapiakoerad. Üks taks, üks Jack Russelli terjer ja üks segavereline koer on keskuses külalistena, ülejäänud on Reval Dreami kasvanduse koerad: labradori retriiverid, kääbusšnautserid ja West Highlandi terjerid,“ räägib keskuse perenaine Natalja Stankevitš-Melnikova, kes juhib alates 2003. aastast tõukoertekasvatusega tegelevat OÜd Reval Dream ning viimased kolm ja pool aastat ka MTÜd Abikoerte Keskus.
Teraapiakoer või pimeda juhtkoer
„Pimeda juhtkoer elab omaniku juures ja aitab teda kogu aeg. Tulevased pimedate juhtkoerad valitakse välja juba pesakonnast. Nad on alati kõige rahulikumad. Nende treenimisel õpetatakse liiklusreegleid ning kindlaid marsruute,“ selgitab MTÜ eestvedaja.
Seevastu teraapiakoerad on tema sõnul mängulisemad, sest nende töö on käia eri- ja tavakoolides, haiglates, lastekodudes ning vanadekodudes. Koertele on õpetatud ka tsirkusetrikke. Teraapiakoerad kasvavad igaüks oma peres ja nad on õpetatud tegema kanis- ehk koerateraapiat. Mõnikord vajavad inimesed endale näiteks pärast abielulahutust sõpra.
„Teisele inimesele oma tunnetest rääkimine lõpeb sageli sellega, et kuulaja tüdineb. Koer kuulab inimese tavaliselt lõpuni,“ ütleb Natalja Stankevitš-Melnikova.
Teraapiakoerte mõju on individuaalne. On neid, kel on paranemise märke näha juba pärast esimest kohtumist ning on neid, kes kolmandal päeval julgevad koera alles paitada: „Meil oli laagris üks laps, autist. Autistid hoiavad pigem omaette ega suhtle kellegagi. Laagri esimesel päeval istus ta nurgas omaette, kuigi pilk oli koguaeg koeral. Kolmandal päeval ta juba embas ning paitas koera.“
Abikoerte kasvataja kinnitab, et koerte mõju on väga suur just liikumispuuetega inimestele: „Üks laps kannatas tserebaalparalüüsi käes, ta käsi ei toiminud päris nii, nagu peaks. Kui käskida väikesel lapsel päevas mitu korda liigutada kätt üles ja alla, tüdineb ta sellest peagi. Seetõttu õpetasime ta koerale palli viskama.“
Lastel ja noortel on Natalja Stankevitš-Melnikova hinnangul koertega lihtsam sõbruneda, vanemad inimesed kipuvad loomi pelgama. Samas võtavad inimesed tema arvates koera kiiremini omaks kui teise inimese.
„Teraapiakoeraks sobivad kõik hea iseloomuga, hästi sotsialiseeritud ja spetsiaalset väljaõpet saanud koerad, ka segaverelised. Meil on näiteks üks hundikoera ja retriiveri segu. Juhtkoeraks valitakse pigem labrador, sest õige kutsika valimisel sobib see tõug kõige rohkem inimest igapäevastes tegemistes abistama,“ jutustab koertekasvataja.
Ta lisab: „Küll aga on parem, kui koerad on emased. Emased on väiksemad ning nendega on kergem. Kui isastel on vaja iga posti juures territooriumi märgistada, siis emased koerad saavad ühe korraga hakkama.“
Raasikule koerte hotell?
Natalja Stankevitš-Melnikova on pärit Tallinnast. Kolis sealt Viimsisse ja kaheksa aastat tagasi Raasikule. Esimese koera sai endale põhikoolis, siis tekkis ka armastus nende loomade vastu. Tol ajal oli kohustuslik nii koeral kui tema omanikul käia koolitusel.
Enne Abikoerte Keskuse loomist töötas Natalja Stankevitš-Melnikova koos narkokoeraga tollis. Raasikule kolimisel said otsustavaks koerte pidamiseks sobivad tingimused. Et koertel oleks piisavalt ruumi joosta, rendib perenaine kodumaja ümber asuvaid maid. Need on ümbritsetud aedikutega.
Natalja Stankevitš-Melnikoval on plaan rajada Raasikule ka koerte hoiukodu. Sinna saaksid oma lemmikud ajutiselt jätta inimesed, kes peavad minema pikemaks ajaks kodust ära. Koerte hotell on kavandatud neljale-kuuele koerale ning praegu kirjutab Natalja Stankevitš-Melnikova projekti, et taotleda raha hoiukodu ehitamiseks. Veel unistab ta Reval Dreami kasvandikele ilusa maja ja koerte treenimisplatsi loomisest.
