
SVEN-OLAV PAAVEL
Juuru mees Ants Laars (1892-1952) veetis poole oma elust Kuusalus. Ligi 40aastase tegevusaja jooksul lavastas ja mängis ta kaasa arvukates näidendites. Tema käe alt käisid läbi sajad noored Juurus, Kuusalus ja Tallinnas.
Laars oli see, kes tõstis Kuusalu näitekunsti arvestatavale tasemele. Tegu oli väga mitmekülgsete huvidega isikuga, kes lõi kaasa kultuuri- ja seltsielus, tegutses äris ja poliitikas.
Ants (Hans) Laars sündis 11. detsembril 1892. aastal Juurus talupoja peres. Tema isa Jüri oli Juuru aleviku servas 40 hektari suuruse Vanatõnu talu peremees, ema Mari Martinoff suri pärast poja sünnitamist. Ants Laars õppis Juuru õigeusu kihelkonnakolis, hiljem täiendas end iseseisvalt põllutöö kursustel Tallinnas. Isaga ei olnud Laarsil olnud läbisaamine kiita ja poiss oli üsna varakult lahkunud kodust ja asus 1915. aastal elama Tallinna. 1910. aastal on ta Kaarli koguduses leeris käinud. Tallinnas töötas ta Noblessneri tehases tuletõrjuja ja päevakirjutajana. Esimese maailmasõja puhkedes Ants Laars mobiliseeriti. Vabadussõjast võttis ta osa sanitarina.
Huvi näitekunsti vastu
Näitekunsti vastu oli ta hakanud huvi tundma juba varakult. 1912. aastal avas Juuru Haridusselts oma seltsimaja, mille juures Laars tegutses asjaarmastaja näitlejana. Aastatel 1915-1918 mängis ta kaasa karskusseltsi Valvaja ning laulu- ja muusikaseltsi Lootus ning Pandoriin näitetruppides.
1917. aastast alates oli Tallinnas võimalik saada ka teatrikoolitust, sest toimusid Elise Kevendi teatrikursused. Kevendi ilulugemistundides oli käinud ka Ants Laars, kes tegutses Ülemaalise Eesti Noorsooühenduse (ÜENÜ) Tallinna Osakonnas, milles oli oma Dramaatiline Ring.
1920ndate aastate algul astus Ants Laars Ago Bachmanni organiseeritud Hommikuteatri näitetruppi. Teater tegutses Rataskaevu tänaval ja kujutas endast omanäolist uusi vorme otsivat eksperimentaalteatrit. Kiitvalt oli hinnanud omaaegne arvustus tema preestri osatäitmist Ernst Tolleri draamas „Masinahävitajad“, mida Hommikuteater mängis.
1920. aastal avas Venemaalt kodumaale opteerunud näitejuht Paul Sepp Tallinnas omanimelise erateatristuudio. Tegu oli Eesti esimese süstemaatiliselt tegutsenud teatrikooliga, mis kuulus 1921. aastast Draamastuudio Ühingu alla. Teatrikooli esimeses lennus õppis ka Ants Laars koos selliste nimekate näitlejatega nagu Leo Kalmet, Felix Moor, Ilmar Nerep, Priit Põldroos ja paljud teised. Teatrikooli I lennu lõpetasid 16 näitlejat, Ants Laars aga stuudio lõpetamiseni ei jõudnud. Teated teatristuudio poolelijätmiseks on mitmesugused: mõningatel andmetel katkestas ta õpingud majanduslikel põhjustel, ent Rudolf Ithali (Ranniku) mälestuste järgi oli Laarsil närvidega probleeme, mistõttu ta oli ka tollases närvi- ja vaimuhaiglas Seewald ravi saanud, kuigi „ta hiljem nende all enam ei kannatanud.“
Paul Sepa teatrikooli I lendu hinnatakse Eesti kujuneva teatri jaoks väga oluliseks, kuna lennu lõpetajad panid Eestis näitlejakoolitusele jätkusuutliku põhja ja rajasid ka kaks iseseisvat teatrit – Draamastuudio teatri ja Tallinna Töölisteatri. Tõenäoliselt just draamastuudios õppides kujunes Laars välja lavastajana.
Näitetegevus Kuusalus
Laarsi sidemed Kuusaluga tekkisid ÜENÜTO kaudu. Selles tegutses ka Rudolf Rannik, kelle kodutalu Võnsil oli Ants Laars 1922. aastal külastanud ning võttis vastu Kuusalu noorte ettepaneku aidata neil mõni näidend lavale tuua. Laars soovitas võtta õppimiseks August Kitzbergi „Libahundi“, mis 1923. aasta kolmekuninga päeval Kuusalus lavastus. Seda on peetud ka kunstilise näitemängu alguseks Kuusalus. Endel Vaherma ütles, et „kui enne tehti Kuusalus komejanti, siis tema tulekust peale näitemängu“.
Seoseid Kuusaluga võis Laarsil tekkida Paul Sepa draamastuudiost teistegi Kuusalu inimeste kaudu, sest stuudio II lennus õppis pealesõjaaegne Kuusalu rahvamaja juht Johannes Roolaid. Nagu Laars, nii jättis ka Roolaid teatristuudio pooleli.
Valik Kuusalus lavale toodud Kitzbergi „Libahundi“ kasuks võib olla seotud Paul Sepa teatristuudios ringlenud ideededega, mille II lennu üks olulisemaid ja originaalse lavastusideedega tükke oli just „Libahunt“, millega tähistati Kitzbergi 70. sünniaastapäeva. Laarsi lavastus Kuusalus toimus muidugi varem. Kitzberg oli Laarsi lemmikdramaturg, kelle tükkide lavastused olid Vaherma hinnangul Laarsil üldse kõige õnnestunumad.
Omamoodi küsitav oli Laarsi õpetamise metoodika, aga väikeses maakohas nagu Kuusalu andis see tulemusi. Paratamatult seisis lavastaja silmitsi tõsiasjaga, et teatrit sai teha vaid nende inimestega, kes olemas olid, paremaid või andekamaid polnud kusagilt võtta. Väikeste eranditega oli kõik lihtsad taluinimesed, amatöörid sõna otseses mõttes. Laars oli mänginud näitlejatele misantseenid ette, nõudis täpset järgimist ja saavutas jõuliste kordustega viimaks oma tahtmise. Näitleja enda loomingulisus või pedagoogiline arutelu ei olnud Laarsi seisukohalt primaarne. Tema valitud ja aasta-aastalt viimistletud karakterid saavutasid lõpuks trafaretse tüübi täiuslikkuse.
Laars oli oma nõudmistega ka kaldunud pedantsusse. „Naised nutsid, aga püüdsid,“ meenutab Endel Vaherma. August Ranniku sõnul toodi iga aasta lavale paar uut tükki, mis olid näitejuhil hästi „välja viilitud“. Uue näidendi mängukavasse võtmisel arvestas Laars umbes sääraselt, et „Erna Kütt mängib üht, Kännu Alma teist ja Luise Goldman kolmandat tüüpi.“ Seetõttu valis Laars ka näidendeid hoolega. Jante ja vodeville ta naljalt lavale ei toonud, pigem tolleaegset Eesti klassikat. Kokku lavastas Laars Kuusalu perioodil ligi 60 eri tükki. Ise mängis ta enamasti jõulisi karaktereid, aga oli võimeline edukalt kehastama ka teisi tüüpe nagu Mogri-Märt Kitzbergi „Kauka jumalas“ või Kustav Hugo Raudsepa „Vedelvorstis“.
Osa päheõppimist Laars näitlejailt ei nõudnud, etendus baseerus etteütlemisel. Etteütleja oli Laarsi (ÜENÜKO) trupis alati üks ja sama isik (Hans Trautman). Proovid tehti rahvamajas. Talvel viltide ja kinnastega, sest ruum oli kütmata. Pärast rahvamaja laiendamist 1931. aastal avanes suurem võimalus massistseenide läbiviimiseks. Näiteks 1935. aastal lavastatud Leonid Andrejevi algselt 101 tegelaskujule kirjutatud „Inimese elu“ mängiti 50 näitlejaga, mis oli Eesti Vabariigi ajal kõige üldse suurema tegelaste arvuga lavastus Kuusalu laval. Rahvamaja uuel laval mängiti esimese etendusena Kizbergi „Kauka jumalat“.
Võiks ehk ütelda, et Laars puudutas Eesti Vabariigi ajal viljeletava näitekunsti tasemega kunstilist lage, mida asjaarmastajatest koosneva trupiga on üldse võimalik saavutada.
Laarsi edulugu võiks võrrelda ehk nüüdisaegse „Lauritsa lubaduse“ lavastusega, mis samuti oli vähemalt kohalikus plaanis vaieldamatu õnnestumine, vaatamata mitteprofessionaalsetele osatäitjatele.

Laarsi ärid ja seltsitegevus
Ants Laars alustas äripidamist Kuusalu alevikus 1924. aastal. Esimesed ruumid ajas talle välja August Rannik oma onu Juhan Ithali majas. Peale maalikunstnik Ludvig Oskari maja valmimist 1930. aastal kolis Laars oma poega sinna. Laarsi kaupluses müüdi peamiselt rohu- ja värvikaupu, aga ka kõiksugu muud igapäevaks vajalikku: kirjatarbeid, lilleseemneid, tislerikaupu, parfürmeeriat, kosmeetikat, tapeeti, mänguasju, matuselinte. Samuti võeti vastu lõhkeainete tellimusi. Ega Laars rohtudele spetsialiseeruda ei saanudki, sest apteek oli kohe kõrval ja turg mõlema äri jaoks ahtake. 1930ndate aastate algusest ei olnud kallimate rohtude ostmine Tallinnastki teab mis raske, sest Raasikult sai rongiga linna ja hiljem käis alevikust buss 2 korda päevas. Laars pidas oma poodi ise, palgalist tal enda sõnul ei olnud. Kindel on see, et suurt tulu ta oma äriga ei teeninud, sest 1930. aastal oli ta Ludvig Oskari laenu käemees ja sel ajal on Laarsi varandust hinnatud vallas 2000 kroonile.
Kuusalu alevikus elamise esimestel aastatel tegeles Laars ka fotograafiaga. Peamiselt oli ta pildistanud matuseid surnuaial või selle väravas. Tema pilte on ilmselt paljudel Kuusalu inimestel veel kodualbumites alles.
1926. aastast, kui Kuusalu raamatukogu, ametliku nimetusega ÜENÜ Kuusalu osakonna raamatukogu, liideti avalike raamatukogude võrku, sai Laars selle esimeseks juhatajaks. Raamatukogu asus tookord karskusselts Seeme majas, selles oli umbes 200 säilikut ja raamatukogu oli lahti üks kord nädalas – pühapäeviti kell 9-11. Laars sai raamatukogu juhataja töö eest ka palka, mis oli aga küll rohkem sümboolne, sest see oli vaid 10 krooni aastas. Raamatukogu kasvas jõudsasti, sest 1940. aastal oli Kuusalu ÜENÜ osakonna raamatukogus juba 1500 köidet.
ÜENÜ Kuusalu osakond asutati 1920. aastal. Oma eluea kestel puutus sellega tihedamalt kokku hinnanguliselt 1000 kohalikku noort. ÜENÜ töö baseeruski aastatel 1927-36 ainult näiteringil, sest kõik teised seltsi ringid olid 1927. aastaks oma tegevustega ära vajunud. 1940. aastal, kui ÜENÜ Kuusalu osakond sai 20aastaseks, valiti Laars kui seltsi näitejuht ja üks „tugisammas“ selle auliikmeks. Laars nägi enda erilist missiooni seltsi juures selles, et arendada vabahariduse omapärasemat vormi – näitetegevust. Laars ütles ise tagasivaatavalt oma tegevuse kohta järgmist: „Näitlemine on olnud minu ülikool. 60 näidendit on seltsi eluea jooksul lavaküpseks tehtud ja praegugi meie nimekaid lavateoseid on siin väärikasse vormi valatud.“
1940. aasta alguses pälvis Ants Laars kultuuri- ja noorsootegelasena Eesti Punase Risti teenetemärgi.
Vapside „pea wüürer“
Vaherma andmetel oli Laars olnud kõva vapside pooldaja. Selle kohta on õigupoolest üsna vähe teada. 1934. aastal oli Eesti ühiskond küllaltki lõhestunud ja see ei jätnud puutumata ka Kuusalut. Oli tekkinud ka tugev kohalik vastasseis vabadussõdalaste pooldajate, kelle eesotsas oli Ants Laars, ja põllumeeste vahel, nende eesotsas oli agronoom Paul Väljataga.
Laarsil oli tekkinud mõningane vastasseis ka Kiiu kooli juhataja Gustav Lehega ja Kaitseliidu Kiiu kompanii ülema Johannes Muruga. Kui vastasseis KL liikmetega on seletatav peamiselt sellega, et KL liikmeteks olid suuremas osas peremehed, need aga olid enamasti põllumeeste toetajad, siis Leht tundis, et Laars hingab talle kunstvallas kuklasse, tõrjudes ta näitemängu tegemistes kõrvale, millest oli saanud justkui „Laarsi monopol“.
Vastuolud põllumeeste ja vabadussõdalaste vahel läksid 1934. aastal päris ägedaks. Veel mõned nädalad enne seda, kui Päts põhiseadusevastase riigipöörde läbi viis, leidis Kuusalu puupüsti täis rahvamajas aset tõeline märul. Esinema tuli kindral Larka, kuid vabadussõdalaste lippude õnnistamise ja kõnekoosoleku ajasid vägivaldseks seda nurjama tulnud põllumeeste pooldajad, kes tulid sinna niiöelda „Tarandit tegema“, ähvardades koguni Larka kotti toppida. Viimane oli pääsenudki vaid lava taguse ukse kaudu minema.
Ei ole teada, kas Laarsil vabadussõdalaste pooldamise pärast peale Pätsu režiimi kehtestamist ning ka Nõukogude okupatsiooni ajal otseselt mingeid pahandusi oli. 1930ndate aastate teises pooles oli ta tõmbunud kultuurivallas mitmeks aastaks tagasi. Laars ise oma eluloos Stalini ajal vabadussõdalaste liidust arusaadavalt ei iitsatagi. Kohe pärast Pätsu riigipööret võib leida ajalehes Kaja paskvilli pealkirjaga „Kuusalu hingab kergemini“, milles kiideti riigipöördele takka ja muuhulgas nimetati Laarsi vapside üheks Kuusalu „pea wüüreriks“ ja „kusagilt Lõuna-Harjust sisseweetud tökati-kaupmeheks“.
Tagasi Juurus
Laars elas ja tegutses Kuusalus kuni 1942. aastani, mil läks tagasi Juurusse. 1944. aastast oli ta Juuru rahvamaja ja raamatukogu juhatajaks. Laars lavastas Juurus näidendeid kuni 1946. aastani. Tema käe all toodi seal lavale Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“. Esineti peale Juurut ka Kohilas ja Tallinnas. Hiljem tegutses Laars Juuru näiteringis karakterosade täitjana. 1947. aastal tuli Juuru rahvamaja näitering üleriigilistel võistlustel esimesele kohale. Laars sai ka rahvamaja ja raamatukogu juhtimise eest haridustöö eesrindlaseks.
Mõneti ootamatu ja omapärane hobi oli Ants Laarsil näputöö tegemine, milles ta oli olnud väga osav. Räägitakse, et paljudes Juuru vanemapõlve kodudes on padjapüüre tema heegeldatud pitsidega. Juuru rahvasuus on kutsutud Ants Laarsi setõttu vahel ka Pitsi Kustiks.
Tervis oli Laarsil elu lõpus kehv, mistõttu ta pani 1948. aastal rahvamaja juhataja ametikoha maha. Laars oli II grupi invaliid, pensioni ta ei saanud ja peret tal ei olnud, kellelt tuge saada, mistõttu taotles 1949. aastal personaalpensioni. Paraku seda talle ei võimaldatud, kuna ta ei omavat „küllaldaselt teeneid personaalpensioni määramiseks“. Ants Laars suri 3. märtsil 1952. aastal 59aastaselt ja maeti 11. märtsil Juuru vanale kalmistule. Tema haud on tähistatud.
Artikli koostamisel olid suureks abiks Endel Vaherma kirjalikud mälestused ja Mahtra Talurahvamuuseumi peavarahoidja Rait Talvoja saadetud materjalid.