Näi­te­kunst­nik ANTS LAARS Kuu­sa­lus

SVEN-OLAV PAA­VEL

Juu­ru mees Ants Laars (1892-1952) vee­tis poo­le oma elust Kuu­sa­lus. Li­gi 40aas­ta­se te­ge­vu­sa­ja jook­sul la­vas­tas ja män­gis ta kaa­sa ar­vu­ka­tes näi­den­di­tes. Te­ma käe alt käi­sid lä­bi sa­jad noo­red Juu­rus, Kuu­sa­lus ja Tal­lin­nas.

Laars oli see, kes tõs­tis Kuu­sa­lu näi­te­kuns­ti ar­ves­ta­ta­va­le ta­se­me­le. Te­gu oli vä­ga mit­me­külg­se­te hu­vi­de­ga isi­ku­ga, kes lõi kaa­sa kul­tuu­ri- ja selt­sie­lus, te­gut­ses äris ja po­lii­ti­kas.
Ants (Hans) Laars sün­dis 11. det­semb­ril 1892. aas­tal Juu­rus ta­lu­po­ja pe­res. Te­ma isa Jü­ri oli Juu­ru ale­vi­ku ser­vas 40 hek­ta­ri suu­ru­se Va­na­tõ­nu ta­lu pe­re­mees, ema Ma­ri Mar­ti­noff su­ri pä­rast po­ja sün­ni­ta­mist. Ants Laars õp­pis Juu­ru õi­geu­su ki­hel­kon­na­ko­lis, hil­jem täien­das end ise­seis­valt põl­lu­töö kur­sus­tel Tal­lin­nas. Isa­ga ei ol­nud Laar­sil ol­nud lä­bi­saa­mi­ne kii­ta ja poiss oli üs­na va­ra­kult lah­ku­nud ko­dust ja asus 1915. aas­tal ela­ma Tal­lin­na. 1910. aas­tal on ta Kaar­li ko­gu­du­ses lee­ris käi­nud. Tal­lin­nas töö­tas ta Nob­less­ne­ri te­ha­ses tu­le­tõr­ju­ja ja päe­va­kir­ju­ta­ja­na. Esi­me­se maail­ma­sõ­ja puh­ke­des Ants Laars mo­bi­li­see­ri­ti. Va­ba­dus­sõ­jast võt­tis ta osa sa­ni­ta­ri­na.

Hu­vi näi­te­kuns­ti vas­tu
Näi­te­kuns­ti vas­tu oli ta ha­ka­nud hu­vi tund­ma ju­ba va­ra­kult. 1912. aas­tal avas Juu­ru Ha­ri­dus­selts oma selt­si­ma­ja, mil­le juu­res Laars te­gut­ses as­jaar­mas­ta­ja näit­le­ja­na. Aas­ta­tel 1915-1918 män­gis ta kaa­sa kars­kus­selt­si Val­va­ja ning lau­lu- ja muu­si­ka­selt­si Loo­tus ning Pan­do­riin näi­tet­rup­pi­des.

1917. aas­tast ala­tes oli Tal­lin­nas või­ma­lik saa­da ka teat­ri­koo­li­tust, sest toi­mu­sid Eli­se Ke­ven­di teat­ri­kur­su­sed. Ke­ven­di ilu­lu­ge­mis­tun­di­des oli käi­nud ka Ants Laars, kes te­gut­ses Üle­maa­li­se Ees­ti Noor­sooü­hen­du­se (ÜE­NÜ) Tal­lin­na Osa­kon­nas, mil­les oli oma Dra­maa­ti­li­ne Ring.

1920nda­te aas­ta­te al­gul as­tus Ants Laars Ago Bach­man­ni or­ga­ni­see­ri­tud Hom­mi­ku­teat­ri näi­tet­rup­pi. Tea­ter te­gut­ses Ra­tas­kae­vu tä­na­val ja ku­ju­tas en­dast oma­näo­list uu­si vor­me ot­si­vat eks­pe­ri­men­taal­teat­rit. Kiit­valt oli hin­na­nud omaaeg­ne ar­vus­tus te­ma preest­ri osa­täit­mist Ernst Tol­le­ri draa­mas „Ma­si­na­hä­vi­ta­jad“, mi­da Hom­mi­ku­tea­ter män­gis.

1920. aas­tal avas Ve­ne­maalt ko­du­maa­le op­tee­ru­nud näi­te­juht Paul Sepp Tal­lin­nas oma­ni­me­li­se era­teat­ris­tuu­dio. Te­gu oli Ees­ti esi­me­se süs­te­maa­ti­li­selt te­gut­se­nud teat­ri­koo­li­ga, mis kuu­lus 1921. aas­tast Draa­mas­tuu­dio Ühin­gu al­la. Teat­ri­koo­li esi­me­ses len­nus õp­pis ka Ants Laars koos sel­lis­te ni­me­ka­te näit­le­ja­te­ga na­gu Leo Kal­met, Fe­lix Moor, Il­mar Ne­rep, Priit Põld­roos ja pal­jud tei­sed. Teat­ri­koo­li I len­nu lõ­pe­ta­sid 16 näit­le­jat, Ants Laars aga stuu­dio lõ­pe­ta­mi­se­ni ei jõud­nud. Tea­ted teat­ris­tuu­dio poo­le­li­jät­mi­seks on mit­me­su­gu­sed: mõ­nin­ga­tel and­me­tel kat­kes­tas ta õpin­gud ma­jan­dus­li­kel põh­jus­tel, ent Ru­dolf It­ha­li (Ran­ni­ku) mä­les­tus­te jär­gi oli Laar­sil när­vi­de­ga prob­lee­me, mis­tõt­tu ta oli ka tol­la­ses när­vi- ja vai­mu­haig­las See­wald ra­vi saa­nud, kui­gi „ta hil­jem nen­de all enam ei kan­na­ta­nud.“

Paul Se­pa teat­ri­koo­li I len­du hin­na­tak­se Ees­ti ku­ju­ne­va teat­ri jaoks vä­ga olu­li­seks, ku­na len­nu lõ­pe­ta­jad pa­nid Ees­tis näit­le­ja­koo­li­tu­se­le jät­ku­suut­li­ku põh­ja ja ra­ja­sid ka kaks ise­seis­vat teat­rit – Draa­mas­tuu­dio teat­ri ja Tal­lin­na Töö­lis­teat­ri. Tõe­näo­li­selt just draa­ma­stuu­dios õp­pi­des ku­ju­nes Laars väl­ja la­vas­ta­ja­na.

Näi­te­te­ge­vus Kuu­sa­lus
Laar­si si­de­med Kuu­sa­lu­ga tek­ki­sid ÜE­NÜ­TO kau­du. Sel­les te­gut­ses ka Ru­dolf Ran­nik, kel­le ko­du­ta­lu Võn­sil oli Ants Laars 1922. aas­tal kü­las­ta­nud ning võt­tis vas­tu Kuu­sa­lu noor­te et­te­pa­ne­ku ai­da­ta neil mõ­ni näi­dend la­va­le tuua. Laars soo­vi­tas võt­ta õp­pi­mi­seks Au­gust Kitz­ber­gi „Li­ba­hun­di“, mis 1923. aas­ta kol­me­ku­nin­ga päe­val Kuu­sa­lus la­vas­tus. Se­da on pee­tud ka kuns­ti­li­se näi­te­män­gu al­gu­seks Kuu­sa­lus. En­del Va­her­ma üt­les, et „kui en­ne teh­ti Kuu­sa­lus ko­me­jan­ti, siis te­ma tu­le­kust pea­le näi­te­män­gu“.

Seo­seid Kuu­sa­lu­ga võis Laar­sil tek­ki­da Paul Se­pa draa­mas­tuu­diost teis­te­gi Kuu­sa­lu ini­mes­te kau­du, sest stuu­dio II len­nus õp­pis pea­le­sõ­jaaeg­ne Kuu­sa­lu rah­va­ma­ja juht Jo­han­nes Roo­laid. Na­gu Laars, nii jät­tis ka Roo­laid teat­ris­tuu­dio poo­le­li.

Va­lik Kuu­sa­lus la­va­le too­dud Kitz­ber­gi „Li­ba­hun­di“ ka­suks võib ol­la seo­tud Paul Se­pa teat­ris­tuu­dios ring­le­nud idee­de­de­ga, mil­le II len­nu üks olu­li­se­maid ja ori­gi­naal­se la­vas­tu­si­dee­de­ga tük­ke oli just „Li­ba­hunt“, mil­le­ga tä­his­ta­ti Kitz­ber­gi 70. sün­niaas­ta­päe­va. Laar­si la­vas­tus Kuu­sa­lus toi­mus mui­du­gi va­rem. Kitz­berg oli Laar­si lem­mikd­ra­ma­turg, kel­le tük­ki­de la­vas­tu­sed olid Va­her­ma hin­nan­gul Laar­sil üld­se kõi­ge õn­nes­tu­nu­mad.

Oma­moo­di kü­si­tav oli Laar­si õpe­ta­mi­se me­too­di­ka, aga väi­ke­ses maa­ko­has na­gu Kuu­sa­lu an­dis see tu­le­mu­si. Pa­ra­ta­ma­tult sei­sis la­vas­ta­ja sil­mit­si tõ­sias­ja­ga, et teat­rit sai te­ha vaid nen­de ini­mes­te­ga, kes ole­mas olid, pa­re­maid või an­de­ka­maid pol­nud ku­sa­gilt võt­ta. Väi­kes­te eran­di­te­ga oli kõik liht­sad ta­lui­ni­me­sed, ama­töö­rid sõ­na ot­se­ses mõt­tes. Laars oli män­gi­nud näit­le­ja­te­le mi­sant­see­nid et­te, nõu­dis täp­set jär­gi­mist ja saa­vu­tas jõu­lis­te kor­dus­te­ga vii­maks oma taht­mi­se. Näit­le­ja en­da loo­min­gu­li­sus või pe­da­goo­gi­li­ne aru­te­lu ei ol­nud Laar­si sei­su­ko­halt pri­maar­ne. Te­ma va­li­tud ja aas­ta-aas­talt vii­mist­le­tud ka­rak­te­rid saa­vu­ta­sid lõ­puks tra­fa­ret­se tüü­bi täius­lik­ku­se.

Laars oli oma nõud­mis­te­ga ka kal­du­nud pe­dant­sus­se. „Nai­sed nut­sid, aga püüd­sid,“ mee­nu­tab En­del Va­her­ma. Au­gust Ran­ni­ku sõ­nul too­di iga aas­ta la­va­le paar uut tük­ki, mis olid näi­te­ju­hil häs­ti „väl­ja vii­li­tud“. Uue näi­den­di män­gu­ka­vas­se võt­mi­sel ar­ves­tas Laars um­bes sää­ra­selt, et „Er­na Kütt män­gib üht, Kän­nu Al­ma teist ja Lui­se Gold­man kol­man­dat tüü­pi.“ See­tõt­tu va­lis Laars ka näi­den­deid hoo­le­ga. Jan­te ja vo­de­vil­le ta nal­jalt la­va­le ei too­nud, pi­gem tol­leaeg­set Ees­ti klas­si­kat. Kok­ku la­vas­tas Laars Kuu­sa­lu pe­rioo­dil li­gi 60 eri tük­ki. Ise män­gis ta ena­mas­ti jõu­li­si ka­rak­te­reid, aga oli või­me­li­ne edu­kalt ke­has­ta­ma ka tei­si tüü­pe na­gu Mog­ri-Märt Kitz­ber­gi „Kau­ka ju­ma­las“ või Kus­tav Hugo Raud­se­pa „Ve­del­vor­stis“.

Osa pä­heõp­pi­mist Laars näit­le­jailt ei nõud­nud, eten­dus ba­see­rus et­teüt­le­mi­sel. Et­teüt­le­ja oli Laar­si (ÜE­NÜ­KO) tru­pis ala­ti üks ja sa­ma isik (Hans Traut­man). Proo­vid teh­ti rah­va­ma­jas. Tal­vel vil­ti­de ja kin­nas­te­ga, sest ruum oli küt­ma­ta. Pärast rah­va­ma­ja laien­da­mist 1931. aas­tal ava­nes suu­rem või­ma­lus mas­sist­see­ni­de lä­bi­vii­mi­seks. Näi­teks 1935. aas­tal la­vas­ta­tud Leo­nid And­re­je­vi alg­selt 101 te­ge­las­ku­ju­le kir­ju­ta­tud „Ini­me­se elu“ män­gi­ti 50 näit­le­ja­ga, mis oli Ees­ti Va­ba­rii­gi ajal kõi­ge üld­se suu­re­ma te­ge­las­te ar­vu­ga la­vas­tus Kuu­sa­lu la­val. Rah­va­ma­ja uuel la­val män­gi­ti esi­me­se eten­du­se­na Kiz­ber­gi „Kau­ka ju­ma­lat“.

Võiks ehk ütel­da, et Laars puu­du­tas Ees­ti Va­ba­rii­gi ajal vil­je­le­ta­va näi­te­kuns­ti ta­se­me­ga kuns­ti­list la­ge, mi­da as­jaar­mas­ta­ja­test koos­ne­va tru­pi­ga on üld­se või­ma­lik saa­vu­ta­da.

Laar­si edu­lu­gu võiks võr­rel­da ehk nüü­di­saeg­se „Lau­rit­sa lu­ba­du­se“ la­vas­tu­se­ga, mis sa­mu­ti oli vä­he­malt ko­ha­li­kus plaa­nis vaiel­da­ma­tu õn­nes­tu­mi­ne, vaa­ta­ma­ta mit­tep­ro­fes­sio­naal­se­te­le osa­täit­ja­te­le.

Laar­si ärid ja selt­si­te­ge­vus
Ants Laars alus­tas äri­pi­da­mist Kuu­sa­lu ale­vi­kus 1924. aas­tal. Esi­me­sed ruu­mid ajas tal­le väl­ja Au­gust Ran­nik oma onu Ju­han It­ha­li ma­jas. Pea­le maa­li­kunst­nik Lud­vig Os­ka­ri ma­ja val­mi­mist 1930. aas­tal ko­lis Laars oma poe­ga sin­na. Laar­si kaup­lu­ses müü­di pea­mi­selt ro­hu- ja vär­vi­kau­pu, aga ka kõik­su­gu muud iga­päe­vaks va­ja­lik­ku: kir­ja­tar­beid, lil­le­seem­neid, tis­le­ri­kau­pu, par­für­mee­riat, kos­mee­ti­kat, ta­pee­ti, män­guas­ju, ma­tu­se­lin­te. Sa­mu­ti võe­ti vas­tu lõh­keai­ne­te tel­li­mu­si. Ega Laars roh­tu­de­le spet­sia­li­see­ru­da ei saa­nud­ki, sest ap­teek oli ko­he kõr­val ja turg mõ­le­ma äri jaoks ah­ta­ke. 1930nda­te aas­ta­te al­gu­sest ei ol­nud kal­li­ma­te roh­tu­de ost­mi­ne Tal­lin­nast­ki teab mis ras­ke, sest Raa­si­kult sai ron­gi­ga linna ja hil­jem käis ale­vi­kust buss 2 kor­da päe­vas. Laars pi­das oma poo­di ise, pal­ga­list tal enda sõ­nul ei ol­nud. Kin­del on see, et suurt tu­lu ta oma äri­ga ei tee­ni­nud, sest 1930. aas­tal oli ta Lud­vig Os­ka­ri lae­nu­ käe­me­es ja sel ajal on Laar­si va­ran­dust hin­na­tud val­las 2000 kroo­ni­le.
Kuu­sa­lu ale­vi­kus ela­mi­se esi­mes­tel aas­ta­tel te­ge­les Laars ka fo­tog­raa­fia­ga. Pea­mi­selt oli ta pil­dis­ta­nud ma­tu­seid sur­nuaial või sel­le vä­ra­vas. Te­ma pil­te on ilm­selt pal­ju­del Kuu­sa­lu ini­mes­tel veel ko­dual­bu­mi­tes al­les.

1926. aas­tast, kui Kuu­sa­lu raa­ma­tu­ko­gu, amet­li­ku ni­me­tu­se­ga ÜE­NÜ Kuu­sa­lu osa­kon­na raa­ma­tu­ko­gu, lii­de­ti ava­li­ke raa­ma­tu­ko­gu­de võr­ku, sai Laars sel­le esi­me­seks ju­ha­ta­jaks. Raa­ma­tu­ko­gu asus too­kord kars­kus­selts See­me ma­jas, sel­les oli um­bes 200 säi­li­kut ja raa­ma­tu­ko­gu oli lah­ti üks kord nä­da­las – pü­ha­päe­vi­ti kell 9-11. Laars sai raa­ma­tu­ko­gu ju­ha­ta­ja töö eest ka pal­ka, mis oli aga küll roh­kem süm­bool­ne, sest see oli vaid 10 kroo­ni aas­tas. Raa­ma­tu­ko­gu kas­vas jõud­sas­ti, sest 1940. aas­tal oli Kuu­sa­lu ÜE­NÜ osa­kon­na raa­ma­tu­ko­gus ju­ba 1500 köi­det.

ÜE­NÜ Kuu­sa­lu osa­kond asu­ta­ti 1920. aas­tal. Oma eluea kes­tel puu­tus sel­le­ga ti­he­da­malt kok­ku hi­nnan­gu­li­se­lt 1000 ko­ha­lik­ku noort. ÜE­NÜ töö ba­see­rus­ki aas­ta­tel 1927-36 ai­nult näi­te­rin­gil, sest kõik tei­sed selt­si rin­gid olid 1927. aas­taks oma te­ge­vus­te­ga ära va­ju­nud. 1940. aas­tal, kui ÜE­NÜ Kuu­sa­lu osa­kond sai 20aas­ta­seks, va­li­ti Laars kui selt­si näi­te­juht ja üks „tu­gi­sam­mas“ sel­le au­liik­meks. Laars nä­gi en­da eri­list mis­sioo­ni selt­si juu­res sel­les, et aren­da­da va­ba­ha­ri­du­se oma­pä­ra­se­mat vor­mi – näi­te­te­ge­vust. Laars üt­les ise ta­ga­si­vaa­ta­valt oma te­ge­vu­se koh­ta järg­mist: „Näit­le­mi­ne on ol­nud mi­nu üli­kool. 60 näi­den­dit on selt­si eluea jook­sul la­va­küp­seks teh­tud ja prae­gu­gi meie ni­me­kaid la­va­teo­seid on siin vää­ri­kas­se vor­mi va­la­tud.“

1940. aas­ta al­gu­ses päl­vis Ants Laars kul­tuu­ri- ja noor­soo­te­ge­la­se­na Ees­ti Pu­na­se Ris­ti tee­ne­te­mär­gi.

Vap­si­de „pea wüü­rer“
Va­her­ma and­me­tel oli Laars ol­nud kõ­va vap­si­de pool­da­ja. Sel­le koh­ta on õi­gu­poo­lest üs­na vä­he tea­da. 1934. aas­tal oli Ees­ti ühis­kond kül­lalt­ki lõ­hes­tu­nud ja see ei jät­nud puu­tu­ma­ta ka Kuu­sa­lut. Oli tek­ki­nud ka tu­gev ko­ha­lik vas­ta­sseis va­ba­dus­sõ­da­las­te pool­da­ja­te, kel­le ee­sot­sas oli Ants Laars, ja põl­lu­mees­te va­hel, nende ee­sot­sas oli ag­ro­noom Paul Väl­ja­ta­ga.
Laar­sil oli tek­ki­nud mõ­nin­ga­ne vas­tas­seis ka Kiiu koo­li ju­ha­ta­ja Gus­tav Le­he­ga ja Kait­se­lii­du Kiiu kom­pa­nii üle­ma Jo­han­nes Mu­ru­ga. Kui vas­tas­seis KL liik­me­te­ga on se­le­ta­tav pea­mi­selt sel­le­ga, et KL liik­me­teks olid suu­re­mas osas pe­re­me­hed, need aga olid ena­mas­ti põl­lu­mees­te toe­ta­jad, siis Leht tun­dis, et Laars hin­gab tal­le kunst­val­las kuk­las­se, tõr­ju­des ta näi­te­män­gu te­ge­mis­tes kõr­va­le, mil­lest oli saa­nud just­kui „Laar­si mo­no­pol“.

Vas­tuo­lud põl­lu­mees­te ja va­ba­dus­sõ­da­las­te va­hel läk­sid 1934. aas­tal pä­ris äge­daks. Veel mõ­ned nä­da­lad en­ne se­da, kui Päts põ­hi­sea­du­se­vas­ta­se rii­gi­pöör­de lä­bi viis, lei­dis Kuu­sa­lu puu­püs­ti täis rah­va­ma­jas aset tõe­li­ne mä­rul. Esi­ne­ma tu­li kind­ral Lar­ka, kuid va­ba­dus­sõ­da­las­te lip­pu­de õn­nis­ta­mi­se ja kõ­ne­koo­so­le­ku aja­sid vä­gi­vald­seks se­da nur­ja­ma tul­nud põl­lu­mees­te pool­da­jad, kes tu­lid sin­na niiöel­da „Ta­ran­dit te­ge­ma“, äh­var­da­des ko­gu­ni Lar­ka kot­ti top­pi­da. Vii­ma­ne oli pää­se­nud­ki vaid la­va ta­gu­se uk­se kau­du mi­ne­ma.

Ei ole tea­da, kas Laar­sil va­ba­dus­sõ­da­las­te pool­da­mi­se pä­rast pea­le Pät­su re­žii­mi keh­tes­ta­mist ning ka Nõu­ko­gu­de oku­pat­sioo­ni ajal ot­se­selt min­geid pa­han­du­si oli. 1930nda­te aas­ta­te tei­ses poo­les oli ta tõm­bu­nud kul­tuu­ri­val­las mit­meks aas­taks ta­ga­si. Laars ise oma elu­loos Sta­li­ni ajal va­ba­dus­sõ­da­las­te lii­dust aru­saa­da­valt ei iit­sa­ta­gi. Ko­he pä­rast Pät­su rii­gi­pöö­ret võib lei­da aja­le­hes Ka­ja pask­vil­li peal­kir­ja­ga „Kuu­sa­lu hin­gab ker­ge­mi­ni“, mil­les kii­de­ti rii­gi­pöör­de­le tak­ka ja muu­hul­gas ni­me­ta­ti Laar­si vap­si­de üheks Kuu­sa­lu „pea wüü­re­riks“ ja „ku­sa­gilt Lõu­na-Har­just sis­se­wee­tud tö­ka­ti-kaup­me­heks“.

Ta­ga­si Juu­rus
Laars elas ja te­gut­ses Kuu­sa­lus ku­ni 1942. aas­ta­ni, mil läks ta­ga­si Juu­rus­se. 1944. aas­tast oli ta Juu­ru rah­va­ma­ja ja raa­ma­tu­ko­gu ju­ha­ta­jaks. Laars la­vas­tas Juu­rus näi­den­deid ku­ni 1946. aas­ta­ni. Te­ma käe all too­di seal la­va­le Kitz­ber­gi „En­ne kuk­ke ja koi­tu“. Esi­ne­ti pea­le Juu­rut ka Ko­hi­las ja Tal­lin­nas. Hil­jem te­gut­ses Laars Juu­ru näi­te­rin­gis ka­rak­te­ro­sa­de täit­ja­na. 1947. aas­tal tu­li Juu­ru rah­va­ma­ja näi­te­ring üle­rii­gi­lis­tel võist­lus­tel esi­me­se­le ko­ha­le. Laars sai ka rah­va­ma­ja ja raa­ma­tu­ko­gu juh­ti­mi­se eest ha­ri­dus­töö ees­rind­la­seks.

Mõ­ne­ti oo­ta­ma­tu ja oma­pä­ra­ne ho­bi oli Ants Laar­sil nä­pu­töö te­ge­mi­ne, mil­les ta oli ol­nud vä­ga osav. Rää­gi­tak­se, et pal­ju­des Juu­ru va­ne­ma­põl­ve ko­du­des on pad­ja­püü­re te­ma hee­gel­da­tud pit­si­de­ga. Juu­ru rah­va­suus on kut­su­tud Ants Laar­si se­tõt­tu va­hel ka Pit­si Kus­tiks.
Ter­vis oli Laar­sil elu lõ­pus kehv, mis­tõt­tu ta pa­ni 1948. aas­tal rah­va­ma­ja ju­ha­ta­ja ame­ti­ko­ha ma­ha. Laars oli II gru­pi in­va­liid, pen­sio­ni ta ei saa­nud ja pe­ret tal ei ol­nud, kel­lelt tu­ge saa­da, mis­tõt­tu taot­les 1949. aas­tal per­so­naal­pen­sio­ni. Pa­ra­ku se­da tal­le ei või­mal­da­tud, ku­na ta ei oma­vat „kül­lal­da­selt tee­neid per­so­naal­pen­sio­ni mää­ra­mi­seks“. Ants Laars su­ri 3. märt­sil 1952. aas­tal 59aas­ta­selt ja mae­ti 11. märt­sil Juu­ru va­na­le kal­mis­tu­le. Te­ma haud on tä­his­ta­tud.

Ar­tik­li koos­ta­mi­sel olid suu­reks abiks En­del Va­her­ma kir­ja­li­kud mä­les­tu­sed ja Maht­ra Ta­lu­rah­va­muu­seu­mi pea­va­ra­hoid­ja Rait Tal­vo­ja saa­de­tud ma­ter­ja­lid.