Nähtav ja nähtamatu õpetaja

2285
ANNE ORUAAS, Kehra kooli endine õpetaja
ANNE ORUAAS, Kehra kooli endine õpetaja

Üle seitsme aasta on möödunud ajast, kui otsustasin loobuda 31 aastat kestnud õpetajatööst, et pühenduda tegutsemisele vabakonnas. Selle aja jooksul olen saanud meedia tähelepanu, kiita ja tunnustust mitu korda rohkem kui õpetajaks oldud aja jooksul.
Miks on nii, et õpetajana ei pannud mind ega mu suurepäraseid kolleege keegi õieti tähelegi? Õpetaja töö on paradoksaalsel kombel ühtpidi väga nähtav ja teistpidi lausa nähtamatu. Ta on  oma tööajal koolis paljude väga kriitiliste silmapaaride tähelepanu keskpunktis, mis tegelikult on väga kurnav. Olenevalt kooli suurusest on kümneid või sadu noori hingi, keda päeva jooksul köita, kellele olla atraktiivne, innovaatiline ja loominguline, veetlev ja ühtlasi range, lõputult mõistev, kuid samas reegleid kehtestav ja nende järgimist nõudev, moodne ja hoolitsetud välimusega jne. Ning silmapaarid, mis teda päevast päeva jälgivad, on aastaid samad. Võluda tuleb neid aga iga päev üha uuesti.
Õpetaja olgu lisaks oma aine heale tundmisele ka elutark, suuremeelne, läbi- ja ettenägelik, kiire reaktsiooniga, igas olukorras heas tujus, rahulik, vaimukas ja end hästi väljendav. Üldjuhul on õpetajad sõnaosavad inimesed, teisiti seda tööd ei tee. Ainult see kõik jääb klassiseinte vahele ja küsitav on, palju õpilased hoomata ja meelde jätta suudavad. Õpetaja võib tunnis öelda midagi geniaalset, mida ei pruugi sel hetkel ükski kuulja mõista. Kõige andekamad taipavad mõni aeg hiljem. Kui palju on ikkagi seda, mida täiskasvanuna meenutatakse, võib-olla mälestustesse kirja pannakse? Murdosake.
Avalikkust huvitab õpetaja vähe, sest enamasti on tegemist väga kohusetundlike ja korralike, st surm­igavate inimestega, kellega midagi ei juhtu. Ühiskonnas leidub ka hoiakut, et õpetajale on tavalised lihtrahva meelelahutused keelatud, välja arvatud sport ja teatris käimine. Veel mõnikümmend aastat tagasi võtsid paljud õpetajad osa kohalikust kultuurielust, laulsid kooris ja tegid näitemängu, kuid seda jääb üha vähemaks. Moodne tehnika, mis võimaldab tunnis uue aine uhkeid esitlusi ja tööülesandeid arvutis, on tinginud, et üha pikeneb tundideks valmistumise aeg. Lastevanematega suheldakse samuti  netikeskkonnas. Ja nii õpetajat peale õpilaste enam keegi nägupidi ei tunnegi. Meedia tähelepanu köidab õpetaja vaid siis, kui ta on mingi inetu skandaali sisse sattunud või kui jälle palgast juttu tehakse.
Enne viimast sõda oli lugupeetud koolijuhataja vallas peaaegu iga seltsi juhatuses, vallavolikogus iseenesest mõistetavalt. Nüüd on ta üks paljudest, kel kõrgkool läbi käidud. Üha vähem leiab õpetajaid kohalike omavalitsuste volikogudest. Isegi kui õpetaja kandideerib, ei valita teda, valitakse ettevõtja või vallaametnik.
Õpetaja on ammu harjunud väljaspool klassi või huviringi olema nähtamatu ja kuuldamatu, ta ei kipu sõna võtma, sest iial ei tea, kes ja kus võib halvasti öelda. Olen korduvalt tunda saanud suhtumist: õpetaja, mida see ka elust teab… Ometi usaldatakse oma kalleim vara – lapsed – aastateks nende eluvõõraste tegelaste hoolde ja eeldatakse, et järeltulijad targaks ja läbi­löögijõuliseks saavad. Kui õpetaja on vait, ei tähenda see, et ta midagi ei tea või et tal puudub oma arvamus.
Õpetajate päeva puhul soovin kõigile õpetajatele töörõõmu ja koostöövalmis õpilasi. Ja nendele, kelle võimuses on otsustada – kuulake palun õpetajaid rohkem, küsige ka nende arvamust, sest nad on seda väärt.