Muljeid Jõgevalt naiste tantsupeolt

719

Kui sõitsime talvel Mustamäele eelülevaatusele, oli hinges värin, võib-olla öeldakse jälle, et teie lihtsalt ei mahu platsile. Seekord võeti aga kõik, kes tantsud ära õppisid. Ega õppimine kerge olnudki. Aga spetsiaalselt selleks peoks loodud „Kannelnaine“ oli lõppkokkuvõttes pingutust väärt.

Peo korraldajad ja eestvedajad toonitasid täiesti teadlikult naiste salapärast ja veidi nõialikku olemust. Pidu algas 11. juuni õhtul Kassinurme hiiemäel, kus naiste tantsupeo idee autori ja peakorraldaja Airi Rütteri juhendamisel loitsiti, et kõik hästi läheks ning ka kodus sel ajal midagi halba ei juhtuks. Igast rühmast sai sinna minna juhendaja ja üks tantsija. Mul oli ka see au.

Pealavastaja Ülo Luht oli muidugi ise kõige suurem nõid, sest tema loitsis juba talvel, et 12. juunil sünnib külmapealinnas Jõgeval uus Eesti kuumarekord, ja ega  seal suurt midagi puudu jäänud. Kõik tantsijad said kõrbenud ihu ja vapustavalt üleva meeleolu. Tagasiteel olime tõeliselt õnnelikud.

Kogu lavastus oli üles ehitatud naiste elule: noorte tütarlaste armastuse otsimisele, mehe ootamisele sõjast või kust iganes, kodule. Need 3000 naist, kes seda kõike vabatahtlikult tegid, kehakeeles esitasid, on enamasti emad ja vanaemad, proovis oli näha ka mõndagi lapseootel noorikut. Peopäeval sigines tantsijate sülle tittesid, kes tulid kohale koos issidega.

Pidu oli Jõgeva rahvatantsijate omaalgatus ja tehtud peamiselt projektidest saadud raha eest. Selle tõttu jäi ehk ka reklaami väheseks.