Mind ajendas kirjutama 19. juuni Sõnumitoojas avaldatud Mart Laari artikkel „Kommunaalkuludele piir peale.” See artikkel on selgelt propagandistlik ja populistlik.
Olen lugenud läbi ka vastuvõetud „Monopolide ohjamise seaduse” parandusettepanekud ja tuleb tunnistada, et sisu poolest on kõik arusaadav. Seaduse nimi aga on selgelt propagandistlik ja valimistele orienteeritud.
Halvem külg selle juures on aga, et poliitikud teevad Tallinnale ärategemise tuhinas palju paha väikestele valla omanduses olevatele vee-ja soojafirmadele.
Kohaliku omavalitsuse 100protsendilises omanduses olevatel firmadel puudub otsene kasumihuvi. Kasumit on vaja ainult nii palju, et olla jätkusuutlik ja arenemisvõimeline. Samuti on väikestel firmadel pisikese käibe tõttu püsikulude osakaal suhteliselt suur.
Ma ei saa aru, millel põhineb ajaloolase ja poliitiku Mart Laari veendumus, et soojuse- ja veehinda on võimalik monopolide ohjamise seaduse abil tulevikus vähendada 15-20 protsenti. Peaks olema teada, et põhilise osa soojahinnast (75–80 protsenti) moodustab kütuse hind. Kütuse hinda aga ei ürita keegi ohjata.
Samuti pole tõsiselt võetav ka gaasi asendamine kohaliku kütusega, sest kui Tallinna suured soojatootjad ja ka need, kellel see võimalik (on vaja uusi katlaid ja muud sinna juurde kuuluvat), seda teevad, tõuseb kohe meie vabaturu tingimustes puiduhakke hind.
Seetõttu jagatakse hinnaalandamise juttudega vastutustundetuid lubadusi ühtlasi ka kõigile sooja- ja veetarbijatele ning tekitatakse konflikte valla tasandil.
Raasiku vallas on praegu käimas Euroopa abiraha toel suur projekt vee- ja kanalisatsiooni renoveerimiseks. See töö ei ole kerge ja sealt ei saa mitte mingit kasu veefirma, vaid võidavad keskkond ja elanikud, kes saavad puhtama vee.
See aga ei tähenda, et vee hind saaks langeda. Selleks, et käitada uuendatud puhastusseadmeid, on kulutuste suurenemine ja seega hinnatõus paratamatu. Samal ajal tõusevad kindla rütmiga aastast-aastasse keskkonnamaksud.
On vastutustundetu propageerida nüüd hüsteeriat vee- ja soojafirmade vastu.
