koduloolane
Ettevalmistused Eduard Ahrensi mälestusmärgi pronksi valamiseks ning Kuusalu pastoraadi ette paigutamiseks on toonud suurmehe ka nende teadvusesse, kes teadsid varem temast vähe või polnud üldse kuulnud. Teadjamad võtavad lehes sõna, arvamused lähevad lahku – nagu ikka.
Kuusalu Laurentsiuse Seltsi juhatuse esimehel Sulev Valdmaal tuleb vastu seista Eduard Ahrensi, Eesti riigikeele looja teenete pisendajatele ning nendes kahtlejatele. Mõjukas ja silmapaistev oli 5. oktoobri Sõnumitoojas avaldatud postkaart, mis trükitud 1899. aastal. Eesti elu 12 suurima edendaja seas on Eduard Ahrensi foto. Ümbritsetud Jakobsoni, Kreutzwaldi, Hurda, Veske, Jannseni, Koidula fotodest. Kuusalu on üks vähestest paikadest Eestimaal, kus on elanud, töötanud ja kalmistul rahupaiga saanud nii tähelepanuväärne isik kultuuriloos. Väike osa suurmehe aupaistest langeb ka Raasiku valla Pikavere külale.
Seni mulle teadaolnu on nüüd tänu Laurentsiuse Seltsi tegevusele jõudmas paljudeni. Eduard Ahrens oli koduõpetaja Pikavere mõisas 8 aastat – 1824-1832. Need olid Tartu Ülikoolis teoloogia õpingute lõpetamisele järgnenud aastad. Pikaverest siirdus ta Vana-Vigala mõisa ja 1837. aastal Kuusalusse. Ainult fakt Ahrensi elamisest, töötamisest Pikaveres lisab piirkonna kultuuriloole värvi. Kuid siit on ilus edasi mõelda.
Eduard Ahrensi Pikaveres töötamise aastatel oli mõisa omanik Heinrich Rautenfeld, tema tütar Emilie Rautenfeld oli hilisema kuulsa keelemehe õpilane. Kui isa lahkus oma Kuramaa mõisa, jättis ta Pikavere Emiliele. 1830. aastal abiellus Emilie Aleksander Andropoffiga, kes suri 1863. aastal. Moskvas sündinud edumeelne mees oli krahv Tolstoi ristipoeg, õppinud Tartus õigusteadust ja Tallinna maakohtu sekretär. Paaril oli neli last. Neist Roman, Üksnurme mõisa omanik, oli Estonia seltsi esimene president.
Teine poeg Nikolai, mereväeohvitser, sai isa surma järel Pikavere mõisa omanikuks. Seda 1834. aastal sündinud ja 1887. aastal surnud meest peame praegu Pikaveres järjepideva hariduse andmise rajajaks talurahva lastele 1860. aastast. Ehitati esimene päris koolimaja ja tuli õpetatud koolmeister. Mäletan mõned aastakümned tagasi vanarahva lugusid niiöelda heast härrast, aga härra ema koduõpetaja oli Eduard Ahrens. Nii ehk jättis ta ivakese idanema ka Pikavere hariduspõllule.
Olen Eduard Ahrensi mälestusmärgi kavandiga väga rahul ning kaasa elanud selle sünniloole. Kuigi oma rahalise panuse mälestusmärgi valmimiseks on andnud ka Raasiku vald, ei tea kohalikud suurt midagi sellest, kes oli Eduard Ahrens. Ka mina oma raamatutes olen teda vähe riivanud, sest rääkides Pikavere kooli ajaloost, on esiplaanil see, mis toimus talurahva hulgas, parunilaste õppetöösse nii süveneda pole jõudnud.
Ka Nõukogude ajal peeti Eduard Ahrensit vastuoluliseks isikuks ning siis räägiti temast väga vähe. Mida aeg edasi, seda rohkem vajub suurkuju unustuse hõlma, seega on hea, et seoses mälestusmärgiga temast nüüd räägitakse, olgugi et arvamused tema kohta on erinevad.
Leian, et Eduard Ahrens väärib kindlasti mälestusmärki, on tore, et ta ühendab Ida-Harju piirkonda – Kuusalu ja Raasiku valda, millel võib-olla väga palju ühist pole.
Kahtlemata on jätnud Eduard Ahrens meie ajalukku jälje ja Pikavere hariduselu on tänu talle nii heal tasemel, nagu on praegu.
