SULEV VALDMAA,
Laurentsiuse Seltsi esimees
Selle aja jooksul, mil Laurentsiuse Selts on ajanud Eduard Ahensile mälestusmärgi püstitamise asja, on leidnud kinnitust, et tema nimi on tänastele inimestele üsna tundmatu. Kuusalus on küll Ahrensi tänav, kuid ka siin on meie kohaliku suurmehe kohta ometi ebaselgust ja lausa teadmatustki.
Eduard Ahrens oli aga tõenäoliselt tähelepanuväärseim isik, kes tänaseni siinmail elanud. Võib öelda väga lihtsalt: ta oli Eesti riigikeele looja. Tema põhimõtete järgi korrastatud keeles toimib täna meie riik, suhtleb meie rahvas ja tema keelt õpetatakse välismaalastele kaasaegse eesti keelena.
Eduard Ahrens eesti keele edendajana
Parima hinnangu Eduard Ahrensi keeletöö mastaabile andis rahvusliku liikumise suurkuju Villem Reiman, kes kirjutas paarkümmend aastat pärast Ahrensi surma: „Eesti kirjaviis ja Eesti keele-uurimine seisab Eduard Ahrensi õlade pääl“. See tõdemus on nüüdseks kehtinud kaugelt üle sajandi. Tõepoolest – kõik hilisemad keelearendajad on oma töös ikka „Ahrensi õlade pääle” toetunud. Teist võimalust pole olnud ja raske on muutust ka ette näha. Tartu rahulepingu allakirjutamise aegu polnud enam tarvis liisku heita, kas kirjutada see alates 16. sajandist eraldi arenenud põhja- või lõuna-eesti kirjakeeles. Või tulnuks leppida hoopis vene keelega, kui endal paremat võtta poleks olnud?
Loomulikult ei olnud Eduard Ahrens esimene või ainus eesti keelega tegeleja. Ka tema töö seisis kellegi „õlade pääl”. Sarnaselt teiste keelekorrastajatega, kes olid saksa soost pastorid, oli temagi soov parandada vaid piibli keelt. Varasematelt ja ka kaasaegsetelt keelearendajatelt õppis ta aga eelkõige seda, et eesti keele kirjaviisi ei saa pressida ladina või saksa keele grammatilistesse raamidesse. Just sellega oli seni tegeldud, sest muud mõttemalli ju ei olnud.
Ahrens nägi, et see keel, mida ta kuulis oma Kuusalu kihelkonna talupoegi kõnelevat, sinna ei mahtunud. Pastorid, kes olid püüdnud teha jumalasõna talupoegadele kirjas kättesaadavaks, kujundasid üle Eesti omasoodu keelt, mis oma kirjapildis erines ehedast kõnekeelest. Talupoegades kujunes nõnda arusaam, et kirikus kõneldakse mingit teist, otsekui paremat maarahva keelt, mida nad olevat ka ise kirikuõpetajaga suheldes püüdnud jäljendada.
Ahrens sellise olukorraga ei leppinud. Ta nägi senise keeletöö probleeme ja soovis vabastada talurahva keele sellele sajandi jooksul külge poogitud saksa mõjudest. Senine keelearendus ei peegeldanud näiteks tegelikkusele vastavalt eesti keele jaoks olulist ja iseloomulikku pikkade ning lü̈hikest häälikute kasutust. Ahrensi meelest oli pikki ja lühikesi häälikuid kirjas õige edasi anda neid lihtsalt vastavalt kas ühe- või kahekordselt kirjutades. Seni see nii ei olnud, kuid täna on.
Ta oli ka esimene, kes märkis oleva käände olemasolu. Kuna Eduard Ahrens oli sakslane, siis ei saanud ta usaldada omaenese keelevaistu. Seepärast nägi ta palju vaeva, et koguda kokku ehe rahvalik sõnavara, millele oma grammatika üles ehitada. Ahrensi keeleõpetuse illustreerivat Kuusalu kihelkonnast pärit näitematerjali võib pidada esimeseks suuremaks eesti murdekoguks, mis ei piirdu ainult murdesõnade jäädvustamisega, vaid kajastab ka sõnavorme ja lausete moodustamist.
Selle asjaolu eelist, et Ahrens oli pastor niisuguses Eesti piirkonnas, kus räägitakse kõige reeglipärasemat ja järjekindlamat tallinna keelt, rõhutas tema kaasaegne keeleteadlane F. J. Wiedemann. Wiedemann täheldas ka, et Ahrens oli väga kannatlik, arukas ning samas piisavalt enesekindel inimene, kes ei lasknud end teiste arvamusest mõjutada. Need loomuomadused olevatki võimaldanud Ahrensil luua suurepärase ja täiesti iseseisva grammatika, mis erines kõigist varasematest grammatikatest ja on jäänud hiljemgi ületamatuks.
Ka Soome keelemehed jälgisid siinse hõimurahva juures toimuvat eesti kirjakeele arendust. 1822. aastal avaldas Soome rahvuslane, kirjamees ja ajaloolane Adolf Ivar Arwidson artikli, milles ta soovitas eesti kirjakeele arendamisel minna üle soomepärasele kirjaviisile.
Ahrens tajus senistest pruugist erinevalt hoopis soome keele kirjaviisi sobivust eesti keele hääldusega. Ta tuli järeldusele, et eesti keel on soome keele tütar, ning rõhutas, et eesti sõnakujusid on võimalik tuletada soome sõnadest.
1844. aasta suvel käis Eestis ümberkaudsete sugulasrahvaste elu-olust huvitatud Soome rännumees „Kalevala” toimetaja Elias Lönnrot. Ta oli esimene soomlane, kes Eestit keeleteaduslikel ja folkloori uurimise eesmärkidel külastas. Lönnroti enda jaoks jäi see käik üldse viimaseks, neljateistkümnendaks keelereisiks.
Tallinnas ei köitnud Lönnroti tähelepanu keegi. Kuusalus teadis ta aga elavat keeleuurijat Ahrensit, kes oli aasta eest 1843. aastal avaldanud oma põhiteose tallinnamurdelise eesti keele grammatika „Grammatik der Ehstnischen Sprache”. Ahrensi juurde Lönnrot jalgsi 26. juunil tuligi, seesama trükist ilmunud raamat juba Soomest kaasas. Pärimuse järgi olevat nad koos käinud ümberkaudse rahva seas ja kuulanud näiteks Muuksis talutüdrukute laulu. Juba 29. juuni ennelõunal lahkus Lönnrot Kuusalust, sest Ahrensil oli Tallinnas sinodil ametiasju ajada.
Soome keelt eeskujuks võttes „loksuski” see keel, mida Ahrens oma kihelkonna rahvalt kõneldavat kuulis, tema uues kirjaviisis üsnagi paika. Ahrensi siinmail ootamatu lähenemine ei leidnud algul teistes tolle aja keelearendajates ja autoriteetides poolehoidu. Pigem vastupidi. Ikka oma oli õigem ja parem. Tegu oli igati tavapärase olukorraga, mille kohta Johanne Aavik 1936. aastal kirjutas: „Omal ajal ka ei tahetud loobuda vanast kirjaviisist (luggema ramatuid) ja vastu võtta Ahrensi reformi, aga ometi tuli hiljem järele anda, sest et uus kirjaviis on parem.”
Sakslase Ahrensi keeleuuendust ei pooldanud algul ka näiteks eestlased F. R. Faehlmann ja F. R. Kreutzwald. Viimane väljendas end järgmiselt: „Et ma küll sinna uuendamisse waimo immeks pannes kidan, siiski ei ussalda ma ni järsko sinnu jälgede sisse astuda, enne kui te-radda natukenne laiemaks sab tallatud.”
Siiski – esimene raamat, kus juba 1844. aastal kasutati Ahrensi uut kirjaviisi, oli tema sõbra Jõelähtme pastor G. H. Schüdlöffeli teos „Toomas Vesten, Lapo rahva uso ärataja Norra maal”. „Minu grammatika ilmus liiga vara! Aeg, mil seda hinnata osatakse, on tulevikus!“, ütes Ahrens ise aasta enne oma surma 1862. aastal Eestimaa sinodil.
Kuigi väljateenitud tunnustus Eduard Ahrensi tegevusele hakkaski saabuma pärast tema surma, ei jäänud tehtu märkamata eluajalgi. Alates 1842. aastast oli Ahrens Eestimaa Kirjanduse Seltsi korraline liige, aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Tänu eesti keele ja rahvaluule alastele töödele valiti ta 1845. aastal Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks.
Tõsise professionaalse tunnustuse pälvis Ahrens 1854. aastal, kui Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik Andreas Johan Sjögren esitas tema 1852. aastal ilmunud grammatika teise trüki Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemialt määratava ning Uurali töösturi ja metseen Pavel Demidovi asutatud teadusauhinna komisjonile. Auhinda küll ei tulnud, kuid nominendi staatus ja tollase Peterburi TA kirjavahetajaliikme F. J. Wiedemanni positiivsed seisukohavõtud panid aluse üldisele arusaamale Ahrensi grammatika olulisusest. Wiedemann tunnustas eriti seda, et Ahrensil oli olnud julgust lahku lüüa senisest kirikukeelest ja pöörduda hoopis rahvakeele juurde. Rahva keelekasutust olid uurinud teisedki pastorid, Ahrens hakkas lisaks eriliselt jälgima ja järgima ka rahva keele grammatikat.
Esialgu skeptilisest Kreutzwaldist sai juba 1850ndail aastail Ahrensi uue kirjaviisi veendunud pooldaja. Eesti Postimees hakkas ilmuma uues kirjaviisis 1872. aasta suvel. Aastaks 1881 õpetati Ahrensi uut ortograafiat Eestimaa kubermangu 349 ja vana 163 talurahvakoolis.
Loomulikult on eesti keel arenev ja elav, ning selle kaasajastamine jätkub tänagi. Eduard Ahrens ei teinud niiöelda korrapealt kõike ära. Kõiges ei olnud ta ka parima lahenduse leidja. Ent ometi, nagu hindas Villem Reiman sajandi lõpupoole ägeda venestamise ajal, seisab eesti kirjaviis ja eesti keeleuurimine Ahrensi rajatud vundamendil.
Kuusalu pastor Eduard Ahrens
Kogu oma keeletöö tegi Ahrens Kuusalu pastoriks olles. Selles ametis töötas ta peaaegu pool elu – alates 1837. aastast kuni oma surmani 19. veebruaril 1863, olles 1860. aastal kinnitatud ka Ida-Harjumaa praostiks.
Ahrens sündis 3. aprillil 1803 Tallinnas. Käis Tallinna Toomkoolis ning õppis Tartu Ülikoolis teoloogiat. Pärast õpinguid ning enne Kuusallu tulekut töötas ta koduõpetajana Pikavere ning Vana-Vigala mõisas. Kuusalu aja olustikust ja inimsuhetest, milles ta siinmail elas, võib lugeda Ahrensi enda saksakeelsetest sissekannetest Kuusalu kiriku kroonikas, mis ilmus tõlgituna eesti keelde trükist 2014. aastal.
1837 kuni 1852 on ta teinud kroonikaraamatusse järjekindlalt ülestähendusi Kuusalu kihelkonnas toimunu kohta. Tähelepanuväärivaks peetud valikuprintsiip ei ole päris selge. Näiteks ei pärine temalt ühtegi sõna palju aega ja energiat nõudnud keeletöö kohta, ega sellegi kohta, et ta Elias Lönnroti võõrustas. Saame aga teada ümberkaudsete mõisnike ja kiriku laulumeeste, köstrite ning kellameeste vahetumise kohta. On ülestähendusi ilmast, kartulisaakidest ja ehitustest-remontidest kirikus ning kirikumõisas ja muud olustikulist. Temalt pärinevad ka teated prohvet Maltsveti tegevusest ja1858. aasta Mahtra sõja aegsetest sündmustest siinmail. Antakse teada, kuidas levisid Kuusalu kihelkonda suuremad haigusepuhangud, kuidas 1851. aasta aprillis „randus” Rammu saarel vaalaskala, mismoodi kajastus meie kandis Krimmi sõda jne.
Eduard Ahrensi kui inimese iseloomu avavad kroonika sissekanded kiriku kohtuasjadest ning kas või aastaid väldanud visast võitlusest kirikule kuulunud ja ebaseaduslikult hõivatud Nape karjamaade tagasisaamise pärast. 1863. aastal tuli Kuusalu pastoriks Woldemar Kentmann. Tema on oma eelkäija kohta Kuusalu kiriku kroonikasse kirjutanud: „Eduard Ahrens oli väga andekas ja äärmiselt energilise iseloomuga inimene. Tõde oli tema jaoks kõige tähtsam, selle eest seisis ta kartmata, ta ei rääkinud kellegi selja taga, vaid ütles tõtt kartmatult ja kõigi ees. Loomulikult paistis ta käitumine seetõttu sageli tundetu ja ebaviisakas, mis oli ilmselt ka selle põhjuseks, et vaid vähestel oli temaga lähedasem sõbralik suhe.”
Tõepoolest – Ahrens oli näiteks Kreutzwaldi ja Faehlmanni loomingu kriitik. Oma seisukohtade väljaütlemisel oli ta kompromissitult sirgjooneline. Näiteks seadis ta, olles ise rahva keelt jälginud, kahtluse alla Faelmanni muinasjuttude ja ka Kreutzwaldi „Kalevipoja” rahvaehtsuse. Ta leidis, et mõlema loomingu algversioonid olid liialt sarnased sajand varem ilmunid J. Macphersoni šoti- ja iiriaineliste „Ossiani lauludega”. „Kalevipoja” kohta väitis ta, et selle keel pole ei vana rahvalaulu keel ega ka kaasaegne eesti keel, ning kogunisti teksti meeleolu ja tunded on eestlasele võõrad. Selge, et sedalaadi kriitika ei saanud sõprust soojendada, küll oli see aga niinimetatud väärtuslik erialane hinnang.
Eesti Rahvaluule arhiivis on säilinud mitmeid Ahrensi kohta käivaid anekdootlikke lugusid. Näiteks on rahvasuu rääkinud järgmist: „Aidamees löönud karjatüdrukut. Tüdruk kaebanud õpetajale. Olnud just pühapäewa hommiku ja Ahrens just kirikuriides kiriku minemas. „Miks ta sind lõi?! Mine kutsu ta siia!” Karjamees tulnud senna. Ahrens keeranud kirikukuue laia waruka ümber käe, hoidnud ise pahema käega kuue varukat kinni ja „poletanud” karjamehele kõrwa peale. „Kes teist on löönud – see peab ise löödus saama,” ja läinud siis rahulikult kiriku.”
Võime olla uhked, et oma grammatikat välja töötades kogus siinne pastor oma talupoegadega vesteldes kohalikku sõnavara, millest on saanud eesti kirjakeele osa. Kahetsusväärsel kombel on mõnikord püütud Eduard Ahrensi isikut „looritada” ja tema keeletööd pisendada arutlustega väidetavast haridusvaenulikkusest. Küllap kandub sedamoodi sajanditest läbi kuni tänaseni Ahrensi õiglane, otsekohene ja aus loomus. Need omadused on kadetsejates ja „vähemates vendades” kõikjal ikka meelekibedust põhjustanud. Eduard Ahrens ja koolide asutamine, on iseenesest omette teema, mis väärib eraldi käsitlemist.
19. sajandi lõpust/ 20. sajandi algusest pärineb postkaart „Eesti elu edandajad”, kus 12 rahvusliku suurkuju hulgas avaldatakse üheteistkümne eestlase kõrval austust ka sakslasele Eduard Ahrensile.
