Meie Lahemaa lood ja paigad – Kol­ga mõi­sa alad

KAI­SA LIN­NO,
La­he­maa Tu­ris­miü­hing

Tä­na­päe­val on Kol­ga um­bes 400 ela­ni­ku­ga ra­hu­lik ale­vik, kuid paar­sa­da aas­tat ta­ga­si asus siin Põh­ja-Ees­ti suu­ri­ma mõi­sa­val­du­se sü­da.
Kol­ga mõis­ni­ke Sten­boc­ki­de val­du­sed ula­tu­sid kau­ge­le üle prae­gu­se ale­vi­ku pii­ri­de – nen­de hul­ka kuu­lu­sid eri ae­ga­del Kiiu, Kõn­nu ja Loo mõis, ar­vu­kad kü­lad, met­sad, põl­lud ning ran­nad. Nii võib Kol­ga mõi­sa jäl­gi avas­ta­da peaae­gu kõik­jal La­he­maa lää­neo­sas, Vi­ru ra­bast Kol­ga la­he­ni.

Ko­ha­lik giid Ne­le Reial tõ­deb, et Kol­ga oli omal ajal se­da­võrd täh­tis paik, et va­na­del kaar­ti­del võib Re­va­li, We­sen­ber­gi ja Nar­wa kõr­val ko­ha­ta ka Kol­ga ni­me ku­jul Kolk või Kolck. See jäi olu­li­se Tal­lin­na-Nar­va pos­ti­maan­tee lä­he­dus­se ning oli vää­ri­li­ne pea­tus­paik kõr­ge­te­le kü­la­lis­te­le, seal­hul­gas ka Ve­ne­maa keis­rin­na Ka­ta­rii­na II-le.

Kui­gi suur osa suur­su­gu­se klas­sit­sist­li­ku mõi­saan­samb­li hoo­ne­test oo­ta­vad taas­ta­mist, on ku­na­gi­ne hiil­gus tä­ni­ni ta­ju­tav. Mõi­sa va­lit­se­ja­ma­jas te­gut­se­vas Kol­ga muu­seu­mis saab tut­vu­da piir­kon­na aja­loo ja Sten­boc­ki­de vär­vi­ka su­gu­võ­sa­ga – nen­de seas kunst­ni­ku­hin­ge­ga ekstravagantse Ericu ning tema suursuguse, müstilise vanaisa Carl Magnusega. Mõi­sa­par­gis ta­sub ja­lu­ta­da igal aas­taa­jal. Su­vel pa­kub ke­ha­kin­ni­tust lä­he­da­la­suv Lin­nu­tee Puh­vet.

Mõi­sast me­re äär­de
Ne­le Reial soo­vi­tab Kol­ga mõi­sa lu­gu avas­ta­da ka kau­ge­mal mõi­sa­sü­da­mest. Kol­ga mõis­ni­ke su­ve­re­si­dents asus Tsit­res, Kol­ga la­he kal­dal. Ku­na­gi­sest su­ve­mõi­sast an­na­vad ai­mu va­na park ja põ­lis­puud. Tsit­re õp­pe­ra­jal saab tut­vu­da pai­ga loo­ga, vaa­da­ta merd vaa­te­tor­nist ning pu­ha­ta RMK tel­ki­mi­sa­lal.

Lä­he­dal asu­valt Muuk­si lin­na­mäelt ava­neb La­he­maa üks kau­ni­maid vaa­teid Kol­ga la­he­le. Ühel pool klin­di­ser­va kul­ge­vat ra­da laiub ka­da­ka­ne loo­peal­ne, tei­sel pool sü­gav põ­lis­pui­ne mets. Muuk­si on ka põ­nev mui­nas­maas­tik – siin asu­vad Hun­di­kang­rud, üks Ees­ti suu­re­maid ki­vi­kirst­kal­me­te rüh­mi.

Me­re ää­res ta­sub üles ot­si­da ka An­di­nee­me pee­ne lii­va­ga rand, mis kuu­lus ku­na­gi Loo mõi­sa maa­de­le. Tä­na­päe­val mee­li­ta­vad siia su­vel nii ran­na­mõ­nud kui ka hooa­ja­li­ne ran­na­kiosk.

Joad, met­sad ja va­na töös­tus­pä­rand
La­he­maa giid Kea Kirs­feldt soo­vi­tab La­he­maa loo­du­se avas­ta­mi­seks et­te võt­ta ret­ke Va­sa­ris­ti ja Nõm­me­ves­ki ju­ga­de juur­de. Va­sa­ris­ti joas­tik pei­tub var­ju­li­ses ür­go­rus, kus ve­si lan­geb üle pae­ki­vis­te as­tan­gu­te.

„Eri­ti kau­nis on see ke­va­di­se suur­vee ajal. Kui­ve­mal ajal on Va­sa­ris­ti ju­ga vee­vae­ne, kuid ome­ti on ilus ja sa­la­pä­ra­ne vaa­te­pilt, kui­das vee­pii­sad tu­me­ro­he­li­selt sam­balt al­la lan­ge­vad,” tõ­deb Kea Kirs­feldt.

Ümb­ru­se tee­vad põ­ne­vaks ka kars­ti­näh­tu­sed ja sa­la­jõe tõu­su­al­li­kad. Nõm­me­ves­kil lan­geb Val­ge­jõ­gi joa­na paeas­tan­gult ning jät­kab tee­kon­da kä­res­ti­ku­li­ses kan­jo­nis. Siin näeb ka 1927. aas­tal ra­ja­tud ja 1964. aas­ta tu­le­kah­jus hä­vi­nud hüd­ro­elekt­ri­jaa­ma va­re­meid.

Te­ma sõ­nul ühen­dab Va­sa­ris­ti ja Nõm­me­ves­ki va­he­li­ne met­sa­ra­da üheks ret­keks joad, jõeo­ru ja La­he­maa met­sa­vai­ku­se. Pi­ke­ma mat­ka hu­vi­li­sed saa­vad siin­kan­dis lii­ku­da ka Oan­du–Ik­la mat­ka­teel.

Va­na pä­rand elab eda­si
Kol­ga mõi­sa­maa­de lu­gu ei kuu­lu üks­nes mi­ne­vik­ku. Kõn­nu mõi­sa li­gi 200aas­ta­ses vii­na­köö­gi­hoo­nes te­gut­seb nüüd Kõn­nu Vii­na­köö­gi Kuns­ti­ko­da – kunst­ni­ke Kat­rin ja Sven Saa­gi ko­du, atel­jee ja ga­le­rii.

Uu­ri kü­las Ii­sa­ka ta­lus te­gut­se­vas La­he­maa Pä­ri­mus­ko­jas saab tut­vu­da lam­mas­te, vil­la­kä­si­töö, puu­töö ja ko­ha­li­ke tra­dit­sioo­ni­de­ga. Sa­mas kü­las Sae ta­lus kas­va­ta­tak­se põ­li­seid Ees­ti maa­lam­baid – La­he­maa­lam­baid – ning tut­vus­ta­tak­se nen­de kas­va­ta­mi­se ja vil­la ka­su­ta­mi­se tra­dit­sioo­ne.

Val­ge­jõe Vei­ni­vil­las val­mis­ta­tak­se Ees­ti mar­ja­dest ja puu­vil­ja­dest vei­ne ning pa­ku­tak­se de­gus­tee­ri­mi­si. Va­na­kü­las asuv Pi­ka­ko­se ma­ja­muu­seum tut­vus­tab põ­ne­vat kul­tuu­ri­lu­gu ning Kee­rud Ke­raa­mi­ka kor­ral­dab töö­tu­be.

Piir­kon­na aja­loo juur­de kuu­lu­vad veel Kiiu va­sal­li­lin­nus ja Lok­sa, mil­le aren­gut mõ­ju­tas Kõn­nu mõi­sa maa­de­le ra­ja­tud tel­li­se­te­has ning sa­dam.

Kol­ga lu­gu ei piir­du kau­gelt­ki ühe mõi­sa­komp­lek­si­ga – see ula­tub ra­ba­dest ja met­sa­dest kü­la­de, va­na­de toot­mis­hoo­ne­te ning Kol­ga la­he ran­da­de­ni. Sü­gis on sel­le piir­kon­na avas­ta­mi­seks üks pa­re­maid ae­gu, sest leh­te­de lan­ge­des ava­ne­vad vaa­ted, mi­da su­vi­ne ro­he­lus var­jab. Kind­las­ti ta­sub võt­ta ae­ga, et mär­ga­ta nii loo­du­se ilu kui ka põ­ne­vaid lu­gu­sid, mi­da need pai­gad en­das pei­da­vad.