Raasiku vallas Arukülas elav mehhiklasest maalikunstnik avab peagi Mustamäel oma galerii.
Aruküla jaanitulel ning juuli alguses Aruküla kohvikutepäeval pakkusid rahvamaja ees Mehhiko toitu sõbrad – mehhiklane Leno Morfin ning Jose Luiz Leon Alvarez Argentiinast. Leno Morfin elab eestlasest abikaasa ja pojaga Arukülas, maalib ning kiidab kohalikku elu.
„Ma olen hommikuinimene. Kauem magada ei saa kui seitse-kaheksa tundi. Ilmselt on see tavaline, et minu eas inimesed tõusevad varem ning lähevad varem ka magama,” ütles Leno Morfin. Hommikud kodus Arukülas on tema sõnul kõige inspireerivamad ning siis armastab ta ka maalida.
Tallinnas Mustamäel on valmimisjärgus tema galerii – sinna ja lattu tuleb mahutada kunstniku kõik õlimaalid, mida on tuhande ringis. Maalimisega on ta tegelenud 41 aastat ja nende aastate jooksul on tema töid eksponeeritud USAs, Prantsusmaal, Hiinas, Eestis, Mehhikos ja Saksamaal. Inspiratsiooni saab ta kõigest, mis on tema ümber, nii linnast kui ka maalt. Galerii täpset avamiskuupäeva ta veel öelda ei oska.
Arukülas elamisest saab Lenol ja tema naisel, Võrust pärit hispaania filoloogil Maris Kilgil ja nende pojal täis varsti aasta. Enne seda elati mõni kuu Raasikul, kuhu koliti Tartust.
Leno Morfin sündis Sierra Madre külas Mehhikos: „See on väike, kahe majaga küla. Mulle meeldib elada pigem maal, sest seal on vaiksem. Küll aga mitte täiesti metsas. 61 eluaasta sisse on mahtunud mitmeid elukohti, mu kodud on olnud nii suurlinnas Chicagos kui ka väikses Tartus. Eestisse tulin esimest korda 2010. aastal ning siia ma jäingi.”
Aruküla iseloomustab mees kahe sõnaga – kogukond ja rahu: „Selline tunne on, nagu kõik teavad siin kõiki või on omavahel kuidagi seotud. Aruküla rahvamaja juht Garina Toomingas oli üks esimesi inimesi, kellega Arukülla kolides tuttavaks sain. Mõni aeg hiljem jaanipäeval jäin aga rääkima ühe toreda noormehega, kellega oleme saanud headeks tuttavateks. Hiljem sain teada, et see oli Garina Toominga poeg Ragnar Rump.”
Ameteid on kunstnikul olnud mitmeid: „Olen olnud kingsepp, skulptor ning suudan ehitada maja algusest lõpuni valmis. Need on kõik erinevad elukutsed, kuid kõik on loovad. Lõpuks jõudsingi välja maalimiseni ja selle juurde jäin ka pidama.”
Hobikorras on ta kokk ja pidas vahepeal Tallinnas Telliskivis restorani. Kõike seda on saavutanud omal käel õppides, erialast haridust tal ei ole.
Noorena soovis mees saada hoopis ärimeheks: „Rääkisin oma unistusest skulptorist mentorile Louis Durot’le, kes vangutas pead ja ütles, et on kaks ametit, mis kokku ei käi. Need on äri ja kunst. Kunstiinimesed ei ole reeglina head ärimehed.”
See, et mehel on olnud nii palju erinevaid ameteid, on tingitud Leno Morfini sotsiaalsest loomust ja tema elumotost – kui tahad midagi teha, siis tee: „Sellepärast olen ma väga hõivatud inimene, ma olen vaimustunud korraga paljudest asjadest, kuid iroonilisel kombel võin tänu oma kiirele elutempole aasta aega elada kõrvuti majades inimesega, kellega ma ei pruugi sõnagi vahetada.”
Ajanappuse tõttu ei võta ta Arukülas toimuvast väga tihedalt osa: „Mu poeg käib Aruküla waldorflasteaias, see paneb meid naisega Arukülas toimuvast veidikenegi osa võtma.”
Kuna Leno Morfini naine töötab Võrus, siis kauaks nad Arukülla elama jääda ei plaani: „Sellest on kahju, sest mulle meeldib siin väga. Kalesi aknatehasest edasi on ilusad põllud ja maalapid. Seal elab muideks peale minu veel üks mehhiklane.”
