MAIT JO­HAN­NES PÜÜ­MANN ja JO­HAN­NES ER­NE­SAKS sün­di­sid Pe­nin­gi val­las

1297
Mä­les­tus­küü­nal­de süü­ta­mi­ne Pe­ri­las Mait Jo­han­nes Püü­manni sün­ni­ko­du juu­res.

Ree­del, 5. ap­ril­lil Pi­ka­ve­re koo­lis toi­mu­nud ak­tu­sel, mil­le­ga tä­his­ta­ti 100 aas­ta möö­du­mist Asu­ta­va Ko­gu va­li­mi­sest, te­gi ko­du­loouu­ri­ja Vai­no Napp üle­vaa­te Asu­ta­va Ko­gu sealkan­dis sün­di­nud liik­me­te Mait Jo­han­nes Püü­manni ja Jo­han­nes Er­ne­sak­sa elu­käi­gust.
Mõ­le­mad me­hed kuu­lu­sid Asu­ta­va Ko­gu va­li­mi­sed võit­nud, 41 koh­ta saa­nud sot­siaal­de­mok­raa­ti­de sek­ka.

Mait Püü­mann.

Mait Püü­mann – arst ja po­lii­tik
Mait Jo­han­nes Püü­mann, kel­lest pä­rast ni­me­de ees­tis­ta­mist sai 1930nda­te kesk­pai­gas Mait Püü­mets, sün­dis 1882. aas­tal. Te­ma isa Mart Alek­san­der Püü­man läks 1876. aas­tal Pe­ri­la kool­meist­riks, kuid ei jää­nud sin­na kauaks, 1883. aas­tal oli seal ju­ba uus koo­li­meis­ter. Püü­man­ni­de per­re sün­dis 11 last, 2 poe­ga ja 9 tü­tart, üks tü­tar su­ri noo­relt.

Mait Püü­mann oli eda­si­püüd­lik ja õpi­hi­mu­li­ne noor­mees, lõ­pe­tas 1913. aas­tal 31aas­ta­se­na Tar­tu Üli­koo­li ars­ti­tea­dus­kon­na ning jäi ars­ti­töö­le ko­gu eluks. Esi­me­se maail­ma­sõ­ja ajal oli ta Tal­lin­na sa­da­ma arst, ka Tal­lin­na kait­se­pa­tal­jo­ni arst. Pä­rast sõ­da jät­kas ars­ti­tööd ning oli ka Ees­ti Ars­ti­de Selt­si esi­mees. Eri­ti tun­tuks sai koo­liars­ti­na, Vai­no Na­pi hin­nan­gul võib te­da pi­da­da ka Ees­ti koo­li­me­dit­sii­ni alu­se­pa­ni­jaks: „Ta võit­les ja sei­sis hea sel­le eest, et koo­li­des oleks au sees lii­ku­mi­ne ja värs­ke õhk, et koo­li­ma­ja­des oleks val­gust.“

Ars­ti­tööd te­gi Mait Püü­mann ka pen­sio­nieas, te­ma vii­ma­ne töö­koht oli Tal­lin­na fü­sio­te­raa­pia haig­la, kus ta oli osa­kon­na­ju­ha­ta­ja. Ta elas kõr­ge va­nu­se­ni, su­ri 1965. aas­tal, kui oli 83aas­ta­ne.

„See, et Püü­man­nil õn­nes­tus nõu­ko­gu­de ajal puh­talt pää­se­da, on omaet­te väi­ke ime, sest ta oli Ees­ti rii­gi aja­loos kül­lalt­ki tun­tud te­ge­la­ne,“ mär­kis Vai­no Napp.

Ka po­lii­ti­li­ses elus oli Mait Püü­mann ju­ba va­ra­kult te­gev, kuu­lus Esi­me­se maail­ma­sõ­ja ajal tu­le­va­se rii­gi­ju­hi Ot­to St­rand­ma­ni asu­ta­tud au­to­no­mis­ti­de klu­bis­se, mis pa­ni pai­ka Ees­ti au­to­noo­mia põ­hi­mõt­teid: „Klu­bi te­ge­vu­se täht­sus ilm­nes üs­na pea, sest 1917. aas­tal, kui Pe­ter­bu­ris ku­ku­ta­ti tsaar, hak­kas te­gut­se­mi­ne Ees­ti au­to­noo­mia ni­mel. See oli vä­ga edu­kas, au­to­noo­mia saa­vu­ta­ti üs­na tu­ge­val mää­ral. Ot­to St­rand­ma­ni tee­ne sel­les on häs­ti tea­da, kuid ka Mait Püü­man­ni roll oli kind­las­ti üs­na mär­ki­mis­väär­ne.“

1919. aas­tal va­li­ti Mait Püü­mann asu­ta­vas­se Ko­gus­se ning hil­jem ka rii­gi­ko­gu esi­mes­se koos­sei­su.

„Kõi­ge olu­li­sem, mil­le­ga ta Ees­ti po­lii­ti­kaa­ja­loos kõi­ge täht­sa­ma­te mees­te seas sä­rab – ta oli üks viiest Ees­ti de­le­gat­sioo­ni liik­mest Tar­tu ra­hu­lä­bi­rää­ki­mis­tel. Le­pin­gu­le kir­ju­tas esi­me­se­na al­la Jaan Pos­ka, siis Ants Piip ja kol­man­da­na Mait Püü­mann. Pä­rast te­da veel Ju­lius Sel­ja­maa ja Jaan Soots,“ rää­kis Vai­no Napp.

Mait Püü­mann on mae­tud Tal­lin­nas­se met­sa­kal­mis­tu­le, haua­ki­vil on sõ­na spor­di­ve­te­ran. Te­ma su­gu­la­ne Jaak Kal­le sel­gi­tas, et va­nao­nu oli ka spor­diarst, omal ajal oli ta kõi­gi Ees­ti mo­to­võist­lus­te spor­diarst.

Jaak Kal­le li­sas: „Onu oli ka üks neist, kes lõi Ees­tis hai­ge­kas­sa. See oli sot­si­de par­tei prio­ri­teet.“

Ta ju­tus­tas, et va­nao­nu pa­rim sõ­ber ala­tes üli­koo­lia­jast oli An­ton Tamm­saa­re, kel­le­le ta oli hil­jem ihuarst, ning rii­gi­mees Jü­ri Vilms. Va­nao­nu­ga 8 aas­tat ühes kor­te­ris ela­nud Jaak Kal­le sai osa ka te­ma mä­les­tu­sest: „Ra­hu­le­pin­gu all­kir­jas­ta­mi­se­le vii­di Ees­ti de­le­gat­sioon kin­ni­seo­tud kä­te­ga ja ko­tid peas – et ei näeks, ku­hu lä­he­vad. Mul­le üt­les vanaonu sü­ga­val ve­ne ajal 1950nda­te lõ­pus: „Si­na poiss näed Ees­ti Va­ba­rii­ki!““

Jo­han­nes Er­ne­saks.

Jo­han­nes Er­ne­saks – kool­meis­ter ja po­lii­tik
Lau­lu­taat Gus­tav Er­ne­sak­sa onu Jo­han­nes Er­ne­saks sün­dis 1876. aas­tal too­na­ses Pe­nin­gi val­las prae­gu­ses Pi­ka­ve­re kü­las Le­pi­ku ta­lus, kust Mait Püü­manni sün­ni­ko­du, Pe­ri­la en­di­ne koo­li­ma­ja, asub lin­nu­len­nult mõ­ne­sa­ja meet­ri kau­gu­sel. Üs­na vars­ti ko­lis kool­meist­rist isa pe­re­ga Ani­ja val­da Kau­nis­saa­re kan­ti, kuid 1884. aas­tal tul­di ta­ga­si Pe­ri­las­se, kus isa os­tis Mihk­li ta­lu, mis on tun­tuks saa­nud Gus­tav Er­ne­sak­sa sün­ni­ko­ha­na. See ta­lu hä­vis 1970nda­del aas­ta­tel.

Pe­res oli 9 last. Jo­han­nes Er­ne­saks alus­tas koo­li­teed Pe­ri­la koo­lis. Pä­rast sel­le lõ­pe­ta­mist kaks-kolm aas­tat hil­jem jät­kas õpin­guid Aru­kü­la ve­ne ki­ri­ku juu­res asu­nud 6klas­si­li­ses ki­hel­kon­na­koo­lis. Vars­ti läks seal õpe­ta­ja­ga tül­li ning läks ära Tal­lin­nas­se, kus jät­kas ha­ri­dus­teed Ni­ko­lai II ni­me­li­ses 6klas­si­li­ses koo­lis.

Sar­na­selt oma isa­le sai ka Jo­han­nes Er­ne­sak­sast kool­meis­ter ning se­da ame­tit pi­das ta ko­gu elu. Alus­tas Ko­se ki­hel­kon­nas Äk­si ja Har­mi kü­la­koo­li­des, sealt läks eda­si Tal­lin­nas­se. Ta elas kõr­ge ea­ni, su­ri 1952. aas­tal 76aas­ta­se­na Ki­ro­vi van­gi­laag­ris.

„Ei tea, miks ja mis süü­dis­tu­se­ga ta sin­na vii­di ning kui­das nii va­na­na seal veel vas­tu pi­das. Võis õn­ne ol­la, aga loo­gi­li­ne on ar­va­ta, et nii ha­ri­tud mees lei­dis en­da­le van­gi­ma­jas min­gi töö­ko­ha näi­teks kir­ju­ta­ja­na, sest on ras­ke us­ku­da, et met­sa­töö­li­ne oleks seal 76aas­ta­seks ela­nud,“ lau­sus Vai­no Napp.