Leesil oli keelekoguja EVALD LINDSTRÖMI mälestuspäev

1506

100 aastat tagasi sündinud EVALD LINDSTRÖM Tammistult oli murdekoguja ja kalur.

EVALD LINDSTRÖM Tammistu külas oma kodumaja ees.
EVALD LINDSTRÖM Tammistu külas oma kodumaja ees.

Laupäeval, 28. novembril oli Kuusalu vallas Leesi rahvamajas üle 60 inimese, korraldajad tõid saali toole aina juurde. Omavahel räägiti, et pole just tavaline, et ühele maamehele on pühendatud üle 4tunnine seminar.
Evald Lindström ehk Kari Evald, nagu teda Tammistu küla kodutalu järgi kutsuti, oli Emakeele Seltsi murdekoguja ja korrespondent. Ta on pannud kirja Kolga rannast murdelugusid, kalapüügi- ja meresõidukirjeldusi – kokku 1357 lehekülge, lisaks murdesõnu, rahvalikke väljendeid, kõnekäände ja vanasõnu, kohalikke nimesid. Lintide peal on 17 tundi tema murdekõnet.
Ajaloo, kultuuri ja rannakeele päev oli pühendatud Evald Lindströmile. Kõnelesid keeleteadlane ja murdeuurija Piret Norvik, Evald Lindströmi ristipoeg Karli Lambot, kunagine naabripoiss Marti Hääl, tema juures suvitanud Heidi Edela, Anu Karjatse Kolga muuseumist ning ajaloolane Ott Sandrak. Päeva juhtis Väino Esken ja korraldas Maila Velström ning ettekannete vahele kuulati regilaulu Triin Jõelehe ja Kaisa Kaiseli esituses, helisalvestisi Evald Lindströmi jutuga ning tema rannakeelseid lugusid.
Piret Norvik jutustas, et Evald Lindström sündis 28. novembril Salmistu külas, kuid elas kogu elu Tammistul – koolihariduse sai Leesi 6klassilises koolis, seejärel kalaasjanduse täienduskoolis, mis oli kaluritele mõeldud rändkool.
Kuni 1953. aastani teenis ta elatist kalapüügiga. Kuna juhtus tööõnnetus, pidid ta vahetama elukutset – oli kalurikolhoosis kalasadama valvur, laohoidja, valmistas kalapüüniseid, töötas kalatööstuses ja nööbitsehhis vermijana.
Rahvapärimuse ja keeleandmete kogumiseks sai ta innustust Leesi algkooli õpetajalt Johannes Kuuselt. Ta tegi koostööd Gustav Vilbastega, kelle juhendamisel kogus kodupaiga taimede rahvalikke nimetusi, kirjeldusi kalapüügi, sepatöö, kolhoosielu, rannakülade olude ja Pedaspeal suvitanud kunstnike kohta.
Ta tegi koostööd Emakeele Seltsiga ja Eesti Kirjandusmuuseumiga, saatis vastuseid etnograafiamuuseumi küsitluskavadele ja osales murdevõistlustel. Evald Lindström suri 28. septembril 1997. aastal.
Piret Norvik märkis, et kui hakata uurima Lahemaa lugusid, selgub paljude jaoks üllatusena, et arvukalt  jutte on just Evald Lindströmi kirjutatatud: „Sellised need rannainimesed olid – nohistasid ja tegid ning kui läksid igavikuteele, ununesid.”
Evald Lindströmi majas elab praegu Heidi Edela, kes kutsub endist majaperemeest onu Evaldiks, kuigi sugulased nad ei ole – nende pere käis Evald Lindströmi juures suvitamas.
Heidi Edela rääkis, et oli 5aastane, kui hakkas koos vanemate ja vennaga Tammistul suvitamas käima: „Nüüd olen jõudnud Tammistule tagasi ning elanud viimased kaks aastat onu Evaldi majas. Mu vend Hardi tuli mulle naabriks ning tegi oma kodu Evaldi lauta.”
Ta näitas saalisolijatele hälli ja vanu tööriistu: „Evald kinkis mulle oma hälli ning seal on maganud ka minu lapsed.”
Heidi Edela meenutas, et tema mälestustes on onu Evald uhke ja väärikas mees: „Ta mängis alati lastega. Meie pere elu käis vaikimisi Evaldi järgi, kuigi ta kunagi ei öelnud ega nõudnud, kuidas ajad peavad olema, ometi kõik järgisid teda. Ta istus alati sirge seljaga, ei teagi, kas seetõttu, et ta oli nii väärikas või valutas selg. Enne sööki kammis ta alati juukseid ning tal olid kindlad kombed. Lastega mängis ta sõnamänge, meisterdas puust ja pilliroost laevu. Puutööd tegi ta üldse palju – valmistas rehasid, vikativarsi, jalutuskeppe, parandas tööriistu.”
Tammistu küla elanik Marti Hääl meenutas, et oli Evald Lindströmi naabripoiss ning sai temalt korraliku töökasvatuse: „Mäletan, et tal oli sinakas põlevedeni kittel, mille pani alati selga, kui läks aida või kuuri juurde. Ta hoidis alati puhtust ning riietel polnud kunagi plekke.”
Kolhoosiajal ei tahtnud Evald olla kalur, ütles, et tema kolhoosikaluriks ei hakka. Kui Marti Hääle isa sai Hara kordonis loa minna väikese sõudepaadiga merele, käis kaasas ka Evald ning Marti Hääl sõnas, et see oli tema justkui uus algus kalapüügis.
Marti Hääl: „On meeles, kui läksin kunagi vikatitele järele, ütles Evald, et praegu küll neid kätte ei saa. Ütles, et tule tagasi hommikul, kui kaste on maas. Nüüd tagantjärele saan aru, et see oli tema töökasvatus – enne vikatite kättesaamist õpetas ta mulle heinamaal niitmist. Kui oli vaja reha parandada, andis ta ka mulle pussnoa kätte ning tegime koos uusi pulki.”
Ta tõdes, et kuulub põlvkonda, kes on süüdi rannakeele taandumises: „Lapsepõlve kultuurisalv elas meie kõrval, kuulsime lugusid, mis on paraku suuresti ununenud. Kui avasin raamatu „Lahemaa lood“, siis minu suureks üllatuseks olid seal 200 loost üle 125 Evaldi omad. Kui nüüd mõtlen, siis tõepoolest ta kogu aeg kirjutas – istus laua taga merepoolse akna all.”
Kolga muuseumi juhataja Anu Karjatse, kes mängis lindilt ette mõned Evald Lindströmi jutustused, kutsus kõiki üles kiiresti kirja panema oma murdekeelt, külajutte, mis peagi on ajalugu, ning tuua need muuseumisse: „Evald Lindström tabas väga hästi ja õigesti ära, et on vaja kirja panna kaduvat.”
Kolga ajaloolane Ott Sandrak jutustas, et Evald Lindströmi koolilugu on kirjas 20 leheküljel: „Ta kippus väga kooli juba enne parajat vanust. Katsetel selgus, et  kuueaastasena oli tal lugemine vabalt selge, vaimuanded olemas ning neid ka arendatud.”