Lee­si rah­va­ma­jas mee­nu­ta­ti 80 aas­ta ta­gust paa­di­põ­ge­ne­mist

Juminda ja Pärispea poolsaarelt põgenesid sügisel 1944 üle lahe mitusada inimest.

„Mis on va­ba­dus? Ka see, et saa­me paa­di­põ­ge­ne­mi­sest ma­ter­ja­le, mil­lest va­rem ei tead­nud. Ja see, et või­me paa­di­põ­ge­ni­kest siin rää­ki­da,“ sõ­nas Lee­si rah­va­ma­jas lau­päe­val, 19. ok­toob­ril toi­mu­nud tee­ma­päe­va pea­kor­ral­da­ja, MTÜ Po­hi­ran­na ju­ha­tu­se lii­ge Mai­la Velst­röm.

Ta tõ­des, et 1944. aas­ta sep­temb­ris paa­di­ga üle la­he põ­ge­ne­nuid oli Ju­min­da ja Pä­ris­pea pool­saa­rel igast kü­last. Min­di nõu­ko­gu­de oku­pat­sioo­ni eest ja ena­mas­ti Soo­me, eda­si Root­si, osad ka Ka­na­das­se, USAs­se, Aust­raa­lias­se. Ma­ha­jää­jad olid aas­taid tead­ma­tu­ses, mis pe­re­liik­me­test sai, kir­jad hak­ka­sid vä­lis­maalt tu­le­ma hil­jem.

Mai­la Velst­röm võt­tis ühen­dust Pä­ris­pea ja Ju­min­da pool­saa­re kü­la­de ini­mes­te­ga, kes te­ge­le­vad ko­du­loo uu­ri­mi­se­ga, ja pa­lus neil te­ha paa­di­põ­ge­ne­mi­se 80. aas­ta­päe­va­le pü­hen­da­tud tee­ma­päe­vaks üle­vaa­te oma ko­du­kü­la põ­ge­ni­kest. Lee­si rah­va­ma­ja saa­li sein­te­le oli mee­nu­tus­te päe­val pan­dud koo­piaid kü­la­dest põ­ge­ne­nud vä­li­seest­las­te pil­ti­dest ja mä­les­tus­test. Ka lau­da­del sein­te ääres oli mä­les­tus­te väl­ja­trük­ke ja raa­ma­tuid põ­ge­ni­kest.

Paa­di­ga põ­ge­ne­mi­se tee­ma sis­se­ju­ha­tu­seks lau­lis Kai­sa Kai­sel Kol­ga-Aab­last re­gi­lau­lu oo­ta­mi­sest. Ta män­gis koos poe­ga­de Hart­vi­gi ja Er­ni Hel­mu­ti­ga ema ja lap­si, kes oo­ta­sid üle­ve­da­jat, kaa­sas kohv­rid, ning lõ­puks paat tu­li. Mee­nu­tus­te va­he­le mu­sit­see­ris Vil­lu Ves­k.

Ees­ti Muin­sus­kait­se Selt­si esi­mees Peep Pil­lak rää­kis tee­ma­päeval Ees­ti li­gi 3500 soo­me­poi­sist, neist pal­jud tu­lid pä­rast Soo­mes sõ­di­mist Ees­tis­se, võit­le­sid ka siin pu­naar­mee vas­tu ja olid 1944. aas­tal sa­mu­ti paa­di­põ­ge­ni­kud. Kes Ees­tis­se jäid, saa­de­ti Si­be­ris­se.

Teemapäeva korraldustiimis olid veel Tiina Viirna, Meeli Lehis, Kaisa Kaisel, Anneli Linn, Hardi Edela, Aivar Hinn.

Kol­ga-Aab­last läk­sid 55 ini­mest
Hel­ve Tamm rää­kis, et hak­kas Kol­ga-Aab­la põ­ge­ni­ke koh­ta uu­ri­ma viis aas­tat ta­ga­si. Aas­tal 1944 oli Kol­ga-Aab­las 32 ta­lu, lah­ku­jaid oli 23 pe­rest, kok­ku läks kü­last vä­lis­maa­le 55 ini­mest. „Ar­va­sin, et min­di paa­ti­de­ga oma kü­la ran­nast, aga min­di Ta­pur­last. Sin­na lii­gu­ti lä­bi met­sa, öö­sel ol­di Pi­ka­nõm­me met­sa­va­hi­ta­lus.“

Pal­jud jäid Root­sis ela­ma Gö­te­bor­gi lä­he­da­le, kus oli ot­se­kui tei­ne Kol­ga-Aab­la kü­la. Aas­tal 1956 hak­kas Root­sist tu­le­ma pak­ke, saa­de­ti pas­ta­kaid, sukk­pük­se ja pal­ju muud. Pa­ki si­su käi­di kü­la peal teis­te­le näi­ta­mas. „Kan­gaid ei toh­ti­nud saa­ta, aga kott as­ja­de­ga oli sii­di­rii­dest ja sain sel­lest pluu­si,“ mee­nu­tas Hel­ve Tamm.

Lee­si põ­ge­ni­ke lu­gu
Mee­li Le­his tut­vus­tas Lee­silt põ­ge­ne­nud ühe pe­re lu­gu. Pe­rei­sa Aa­du Ka­jas­saar oli Kõn­nu ja Lok­sa koo­lis õpe­ta­ja, sai 1940. aas­ta veeb­rua­ris Kot­ka­ris­ti V klas­si tee­ne­te­mär­gi. Pol­nud muud va­li­kut, pi­di 1944. aas­tal ära mi­ne­ma. Mee­li Le­his lu­ges kat­ken­deid tü­tar Tiiu mä­les­tus­test. Tiiu oli põ­ge­ne­mi­se ajal 3,5aas­ta­ne, hil­jem elas USAs. Tiiu mä­le­tas, kui­das põ­ge­ne­mi­sel üt­les isa, et nii­kui­nii tu­le­me vars­ti ta­ga­si.

Ju­min­dalt põ­ge­ne­ti 22 pe­rest
Ju­min­da ela­nik Ai­no Kat­vel kõ­ne­les, et Ju­min­dal oli 1944. aas­tal val­lae­la­ni­ke ni­me­kir­ja jär­gi 110 ini­mest, ta­lu­sid oli 29. Ära min­di 22 pe­rest. Põ­hi­li­ne mi­nek oli 23. sep­temb­ril, järg­mi­sel päe­val oli kü­la haud­vaik­ne. Poo­led ini­me­sed lah­ku­sid kü­last ja paa­ti­des­se tul­di ka Lää­ne-Vi­rust. Ühes ai­das Ta­pur­las pi­di ole­ma veel Virumaalt tu­li­ja jalg­ra­tas al­les.

„Meie pe­re­le hak­kas kir­ju tu­le­ma. Tä­di tea­dis, et kir­jad loe­tak­se lä­bi, ja kir­ju­tas, et tean, teil on kõik as­jad ole­mas, aga siis­ki saa­dan. Mi­nu lap­se­põl­ve te­gid vär­vi­li­seks pa­kid – vär­vip­liiat­sid, rii­ded. Hil­jem sain aru, et seal tu­li kõik sa­mu­ti ras­ke töö­ga.“

Lood Ta­pur­la paa­di­põ­ge­ni­kest
Ta­pur­la koh­ta te­gi üle­vaa­te Lii­na Kus­ma. 1938. aas­ta rah­va­loen­du­se jär­gi oli kü­las ela­nik­ke 138, lah­kus neist li­gi 40. Ta rää­kis küm­ne ta­lu ära­mi­ne­ja­test. Nen­de seas oli noo­ri, lap­si ja va­nu, saat­jaiks mu­re ja tead­ma­tus tu­le­vi­ku ees, lo­hu­tu­seks vaid loo­tus, et see kõik on aju­ti­ne ja vars­ti ol­lak­se ta­ga­si ko­dus. Kuid pä­ri­selt ta­ga­si ei tul­nud kee­gi.

Eri­ka Elu­ri Sa­me­li pe­rest lu­ges kat­ken­di oma su­gu­la­se Theo­dor Lii­ma­ni ja te­ma nai­se põ­ge­ne­mi­se loost, mis on aval­da­tud raa­ma­tus „Eest­la­ne su me­he­meel“. Ne­mas põ­ge­ne­sid 1944 jaa­nua­ris jalg­si Soo­me üle nõr­ga jää.

Sir­je Pa­ju­la rää­kis va­nao­nust, kes käis 1992. aas­tal Rootsist Ees­tis, ja jä­rel­tu­li­jad on nüüd Ta­pur­las ta ko­du­ta­lus.

Ha­rast põ­ge­ne­sid 42 ini­mest
Ter­je ja Lii Välk­mann Ha­ra kü­last Loh­ja ta­lust kir­jel­da­sid, kui­das neil on paa­di­põ­ge­ni­kest su­gu­la­si nii ema­pool­se va­na­ema kui ka va­nai­sa su­gu­võ­sast, vä­lis­su­gu­la­si on Root­sis ja Ka­na­das. Ka va­nae­ma ja va­nai­sa pi­did mi­ne­ma paa­di­ga, aga vii­ja oli vä­si­nud, ei jak­sa­nud, pak­kus va­nai­sa­le paa­ti. Va­nae­ma rää­kis hil­jem, et see oli te­ma kõi­ge ilu­sam ko­ju­tu­lek.

Ha­ra kü­last põ­ge­ne­sid 1944. aas­tal 42 ini­mest. Va­nai­sa sai 1968. aas­tal või­ma­lu­se min­na Root­si ven­da­de­le kül­la. Ha­rast sin­na ela­ma jää­nud rah­vas tu­li kok­ku, et kuul­da uu­di­seid ko­du­kan­dist. Nõu­ko­gu­de ajal vä­li­seest­la­si Tal­lin­nast kau­ge­ma­le ei lu­ba­tud, üks su­gu­la­ne tu­li sa­la­ja ik­ka, lii­ni­bus­si­ga, pa­ni end vä­ga ta­ga­si­hoid­li­kult rii­des­se, et po­leks aru saa­da, et on vä­lis­maalt. „Tol­la­ne aeg lõi Ees­ti rah­va laia­li, su­gu­la­si on mae­tud eri koh­ta­des­se,“ sõ­nas Lii Välk­mann.

Vii­nis­tult lah­ku­sid 278 ela­nik­ku
Mil­vi Ma­nits­ki lau­sus, et esi­me­se va­ba­rii­gi ajal oli Vii­nis­tul üle 500 ini­me­se. Kar­de­ti, et nõu­ko­gu­de oku­pan­did ta­pa­vad ja küü­di­ta­vad. Põ­ge­ne­sid 278 ini­mest 71 ta­lust. Paa­did olid ini­me­si täis, ve­si par­da­ni, ilus ilm ai­tas. Nut­sid kõik – kes lah­ku­sid ja kes jäid. Osad ma­jad jäid tüh­jaks. Usu­ti, et tu­leb val­ge laev ja saab ko­ju ta­ga­si.