MTÜ Arenduskoda tänavune õppe- ja motivatsioonireis tutvustas Leader-tegevust Sloveenias.
MTÜ Arenduskoda reisigruppi kuulusid juhatuse liikmed, hindajad, MTÜde esindajad Kuusalu, Vihula, Tapa, Kadrina ja Ambla vallast ning Loksalt.
„Teie suur buss mõjub me külatänavatel sama erilisena nagu kosmosesüstik,“ kommenteeris kohalik giid Andrej, kui sõitsime Sloveenia külade kitsastel ja kiira-käära tänavatel.
Sloveenia on nagu Itaalia – kahekordsed majakesed üksteise kõrval, suured lillekastid rõdude küljes, viinamarjad igas õues.
Neil on mäed, oliivipuuaiad, lühike talv ning üle elatud 1991. aasta sõda, ent muus osas on meil, eestlastel, sloveenlastega palju rohkem samamoodi, kui oskasime arvata.
Nii tõdesid MTÜ Arenduskoda Leader-piirkonna hindajad, juhatuse liikmed ja MTÜde esindajad, kes osalesid õppereisil Sloveeniasse. Sõit kestis 10 päeva ja toimus mai lõpus.
Tutvusime Sloveenia Leader-piirkondade tegevusega. Käisime juustu-, lambakasvatus- ja veinitaludes, mida oli toetatud Euroopa Liidu abirahadega, ning ajaloolistes hoonetes-linnades, mille korrastamiseks kasutatud ELi fonde. Külastasime üle piiri Itaalia sloveene, päevaks põikasime Horvaatiasse.
Sloveenias kehtib euro 2007. aastast, Horvaatias on käibel kuna. Sloveenias on elanikke 2,2 miljonit, Horvaatias 4,2.
Tubli ja töökas rahvas, oli üksmeelne hinnang, kui tagasiteel bussis tuli rääkida, mis Sloveenias meeldis, mida õppisime.
Kõige meeleolukamaks hinnati õhtusööki külarestoranis, kui meile pakkus muusikalist elamust kohalik bänd – Trio Turn. Ansambli keskne figuur ja kontrabassimängija osutus meid eelmisel päeval võõrustanud peremeheks – koos abikaasaga olid ostnud vana mõisa, kujundanud lambakasvatus- ning juustuvalmistamiskohaks, pakkusid meile traditsioonilist tervituspuskarit ning maitsta endatehtud juustusid.
Suutsime Trio Turni mehi ka vastu üllatada, kui hakkasime õhtusöögil kaasa laulma. Enne lahkuminekut käis selline laulmine ja pillimäng, et köögirahvas tuli vaatama.
Pri Andrejevih
Kolmel päeval pakkus meile öömaja Leader-toel arendatud turismitalu Pri Andrejevih koostöös kahe partnertaluga samast Narini külast. Saime tutvuda pererahva ja nende elu-oluga ning kogeda kohalikku külaelu.
„Nüüd mõistan, miks neil külades pole poode näha – teevad kõik ise,“ nentis Asko Aug MTÜst Pärispea Seltsimaja.
Perenaine Mojica Želko on endine õpetaja. Koos abikaasa Jože ja turismindust õppinud tütre Andrejaga peavad 30 lehma, 10 hobust, 15 siga. Maad on 12 hektarit. Ise toodavad piima, liha, köögiviljahoidiseid, brändit, mahla. Majutuskohti on 20. Söögisaali mahutavad istuma 60 inimest. Majutuse osa tahavad laiendada.
Leader-programmist anti talu restorani arendamiseks 32 000 eurot. Tehakse koostööd giididega, toitlustatakse ekskursioonigruppe, saab pidada sünnipäevi. Perenaine valmistab süüa vanaema retseptide järgi – ehedat sloveenia toitu. Ta kiitis, et nende piirkond on Sloveenias esirinnas ja seda eelkõige tänu Leader-juhtkonnale – käiakse peredes programmi tutvustamas, soovitatakse kirjutada projekte.
Kahenädalane sõda
Esimesel päeval meid Sloveenias vastu võtnud giid Zlatko rääkis, kuidas 1991. aastal toimus iseseisvusreferendum, poolt hääletasid 95 protsenti riigi elanikest. Kui kuulutati välja iseseisvusdeklaratsioon, ründas järgmisel hommikul kell 6 neid Jugoslaavia armee – pommitati strateegilisi piirkondi.
„Sõda kestis kaks nädalat. Jugoslaavia saatis sõdima 18-19aastased kogemusteta poisid, kes jäid mägedes hätta. Meie ei rünnanud neid. Söötsime-jootsime ja saatsime emade juurde tagasi,“ kõneles ta.
Palusime Želkodel jutustada sõja aja kohta oma pere lugu. Mojica kirjeldas, kuidas ta ei pääsenud Piuka linnas koolist enam koju tagasi, Jugoslaavia armee tankid olid teed tõkestanud. Sloveenia mehed kogunesid kaitseüksustesse, nii ka Jože. Mehed olid sõjalise väljaõppeta, ent valmis kodumaa eest seisma.
„Olime väga õnnelikud iseseisvuse üle ja siis selline rünnak. Rahvas oli šokis, nende kahe nädala jooksul koolid ja asutused õieti ei töötanudki. Oli ka neid, kes rõõmustasid, et vana kord tuleb tagasi. Jugoslaavia sõjaväelased olid paljud segaduses, ei teadnud, kummale poole hoida. Sõjas sai pommirünnakutes surma 18 sloveenlast, 12 välismaist ajakirjanikku ning 44 jugoslaavlast.“
Üleriigilise Leader-liidu juht
Et perenaine polnud oma Leader-piirkonda suusoojaks kiitnud, mõistsime, kui kohtusime kohaliku Leader-juhi Aleš Zidariga. Ta on ka Sloveenia Leader-piirkondade katusorganisatsiooni president.
Meid võõrustanud piirkonna nimi on Maa Snežniki ja Nanose Vahel – kahe mäetipu vaheline org. Asutatud oktoobris 2007. Hõlmab kolme omavalitsust Pivka, Ilirska Bistrica ja Postonja, liikmeid on 117, elanikke kokku üle 10 000. Neilgi käib praegu ettevalmistus Leaderi järgmiseks toetusperioodiks. Toetusi jagatakse keskkonnahoiu valdkonnas, sest 60 protsenti on Natura-ala, ning kohaliku identiteedi arendamiseks.
Aleš Zidar sõnas Leader-töö kohta oma piirkonnas, et palju jõudu suunatakse individuaalseks tegevuseks – minnakse küladesse kohale, suheldakse peredega, suunatakse ja julgustatakse taotlema projektidele raha, et edendada ettevõtlust maal.
Sloveenias on Leaderi raames üks rahvusvaheline projekt seotud kohaliku toidu propageerimisega. Kuna ka MTÜl Arenduskoda on oma toiduprojekt, lõppes kohtumine kontaktide vahetuse ja lootusega, hakata selles osas koostööd tegema.
Siirad ja lahked inimesed
Suure elamuse pakkusid Postonja koopad – paarikümne kilomeetri pikkune karstikoobastik, kuhu viiakse turiste lahtise elektrirongiga. Sõitsime-kõndisime aastatuhandetega vee mõjul kivist tekkinud kujude/galeriide/saalide keskel. Need on Sloveenia üks suurimaid vaatamisväärsusi, päevas võetakse vastu ligi 15 000 külastajat.
Põgusa Horvaatia-käigu meeldejäävaim paik oli meie jaoks Hum – maailma väikseim linn mäe tipus, kus elab ametlikult 20 inimest. Seegi koht on tehtud turistilõksuks koos väljaüüritavate apartementide ja mitme suveniiripoega.
Või üllatus Itaalia poolelt, kui meid viidi vaatama talu, kus juustu tehakse koobastes. Kui perenaine tervitama tuli, avastas Marija Kudrjakova Loksalt, et on sama talu näinud telekast „Galileo“ saatest.
Kõige rohkem tuleb selle reisi puhul kiita inimesi, kellega kohtusime. Sloveenlased on siirad, lahked, sõbralikud. Otsekui omad – on see ühine Ida-Euroopa minevik või mis, aga nendega oli hea lahe suhelda.
Hooliv suhtumine väljendus mitmel viisil. Kõigis kohtades, kuhu sisse astusime, võeti vastu tervitusnapsuga, isetehtud puskari – slivovitši ehk ploomiviinaga.
Küll püüdsime kõrvale hiilida, aga tundus, nende jaoks oli võimatu pitsitäie kangema kraamita kedagi vastu võtta.
Või kohtumine LAG Istra Leader-juhtidega Sloveenia ainsas sadamalinnas, Aadria mere ääres Koperis, kus tööpäev oli juba läbi, kuid meid oodati kannatlikult, tehti linnavalitsuses ekskursioon ja räägiti oma projektidest. Nemadki kurtsid, et rahvast tuleb ärgitada, rohkem on projekte teinud omavalitsus.
Horvaatias Novigradi linnas kõnelesime Leaderist samuti linnavalitsuses – seal seatakse esimesi samme, käis Leader-programmi tutvustamine rahvale.
Tervitama tuli ka linnapea, kes väljendas imestust, kui kuulis, kuidas Arenduskojas on kuue tegevusaasta jooksul rahastatud 350 projekti, kokku on esitatud 600 taotlust.
Kuusalu vallast osalesid Leader-sõidul Urmas Kirtsi, Tõnu Ammussaar, Milli Kikkas, Urmas Paomees, Kadri Idavain, Asko Aug, Kaisa Linno, Tiina Viirna ja ka Sõnumitooja ajakirjanik. Loksa linnast Laivi Kirsipuu, Õnnela Tedrekin ja Marija Kudrjakova.
