Iga lapse kaitsjad peaksid eelkõige olema tema vanemad ja teised lähisugulased. Kui aga nii ei ole, asendavad neid reeglina lastekaitsetöötajad.
Seekord räägib me lehes oma tööst lastekaitsetöötaja, kes eelmisest nädalast enam selles ametis pole.
Mõte teha pikem intervjuu tuli, kui küsisime Helle Söönurmelt, miks töölt ära läheb ja saime kirjaliku vastuse, kus oli ka tõdemus: „Väga masendav on kogeda, et probleemsed vanemad küll taovad rinnale ja vannuvad, et armastavad oma lapsi, kuid tegelikult nendest ei hooli.“
Kui palju teame, kuidas elavad me laste kooli- või mängukaaslased? Lastekaitsetöötaja peab teadma ja oskama vajadusel aidata. Vast paneb see lugu rohkem märkama – nii neid peresid, kus lastel pole tavapärast hoolitsust, kui ka sotsiaaltöötajaid, kes päevast päeva näevad seda ja otsivad lahendusi.
