Las loodus toimib omaette

1172

Tõnu Talvi, Keskkonnaameti looduskaitsebioloog
TÕNU TALVI, Keskkonnaameti looduskaitsebioloog

Suve algus on looduses toimekas järglaste kasvatamise aeg. Kogu liigi säilimise edu sõltub sellest, kui turvaliselt õnnestub oma järeletulevat põlve vaenlaste eest varjata ja kuidas õnnestub nende toitmine ja iseseisvate oskuste omandamine.  Enamuse lindude pojad on koorunud, paljud juba ka lennuvõimelised. Metsloomade järglased avastavad maailma ja teevad esimesi iseseisvaid samme turvalises ja samas ootamatusi pakkuvas maailmas.

Loodusest oma sihikindla tegutsemise tõttu võõrandunud inimene püüab kehtivate seaduspärade tõlgendamisel üha enam kasutada inimühiskonnale omaseid tõekspidamisi ja reegleid.

Nii võibki nõrkadel jalgadel tuigerdava neljajalgse või hädiselt põgeneda püüdva linnupoja leidjat vallata tugev vanemainstinkt. Kohatud loomapoeg näib abitu, mahajäetud ja näljane. Inimene samastab loomapoja käitumise inimlapse abitusega ning kahjuks ruttab sageli oma tõekspidamiste järgi ka abi korraldama. Leidu püütakse paremasse (kuivem, soojem, valgem) kohta ümber paigutada. Kõige halvem, kui leid naiivselt head soovides endaga kaasa võetakse, et talle siis edasist abi otsima hakata. Igal loomaliigil on võimalikku ohtu kujutava võõra kahejalgsega kohtumiseks oma käitumisviis. Kes püüab võimalikult liikumatuna püsides nähtamatuks jääda, kes end häälitsedes ja ähvardavaid poose võttes kaitsta, kes põgeneda.  Ka vanaloomadel on selliseks puhuks erinev taktika. Laululinnud püüavad vigast teeseldes võõrast oma poegadest eemale meelitada, sookurg varju jäädes vaikselt minema hiilida, mõni suurem nagu näiteks karu, põder, aga ka mitmed linnud võivad inimest hoopiski ohtlikult rünnata. Igal juhul tähendab poegade lähedusse või koguni poegade-vanalooma vahele sattunud inimene väga suurt ohtu ning sellest püüab vanem kas kavaluse või jõuga vabaneda.

Sellise inimese jaoks põneva ja vastaspoole jaoks dramaatilise kohtumise korral peame endale alati teadvustama – oleme sissetungija kellegi teise kodus ning talle võõras ohuallikas. Parim on koheselt tuldud teed mööda rahulikult taanduda.

Metslooma kodu on metsas ning igasugune inimesekeskne sekkumine reeglina vaid halvendab nende võimalusi edasises elus hästi hakkama saada. Nii nagu meie ei soovi oma magamistoas võõraid näha, ei tohi me ise sekkuda teiste liikide elukäiku. Loodusele on parim, kui ta saab toimida oma seaduspärade järgi.