MATI RAIDMA, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees
Enne Eesti Vabariigi aastapäeva toimus riigikogus Eesti turvalisuspoliitika arutelu. Tegu on teemaga, mis majandusliku heaolu kõrval on igaühele meist üks põhikomponent oma elule hinnangu andmisel.
Reformierakonna kindel seisukoht on, et turvalisuse tagamine peab olema kolme osapoole ühistöö. Oma roll on nii riigi ametkondadel, meil kõigil kui oma riigi kodanikel ja samuti kodanikuühendustel.
Riik peab suutma inimeste turvatunde tagada parimal moel. Nõnda, et see annaks igaühele, kes Eestis elab, kindluse ennast arendades, lapsi kasvatades ja majandusliku edu taotledes. Valitsuse turvapoliitika tegevuskava sisaldab muuhulgas riigipoolse soodsa pinnase loomist vabatahtlikele liikumistele, olgu selleks abipolitsei, priitahtlikud päästjad või vabatahtlikud mere- ja järvepäästeseltsid.
Faktid näitavad, et oleme viimastel aastatel edu saavutanud nii mitmeski sisejulgeolekusektoris. Loen oluliseks märgiks, et käibekeelde on jõudnud sõnad „ohutuskultuur“ ja „turvalisuskultuur“.
Turvalisuspoliitika edukust hinnates ei saa mööda numbritest ja statistikast. Selleks, et numbreid mõista, tuleb teada arvude suhet taustsüsteemiga, mis samuti ei püsi muutumatuna. Kui kõiki asjaolusid arvestame, võib näiline edufakt paraku vahel kaduda.
Tooksin välja kaks märksõna, millelt hinnang turvalisusele põhiliselt tekib. Esmalt mõiste „turvatunne“, mis hea tulemuse saavutamisel ilmselt kõige olulisem. „Turvatunne“ versus „hirmutunne“ on iga inimese jaoks elukeskkonna hindamisel üks põhikomponente. Ühiskonnal ja ka meie ametkondadel lasub tõsine kohustus ohjata sellist nähtust nagu karistamatuse tunnet. Seda nii tavakodanike kui ka turvalisuse- ning julgeoleku eest vastutavate ametnike ridades.
Teiseks tooksin välja märksõna „usaldus“. Sisejulgeoleku ametkondade usaldusväärsuse hea protsent erinevates küsitlustes annab meile aluse hinnata nende töö heaks. Loodan, et tugev usaldusprotsent, mida küsitlused näitavad, ei loo turvalisuse eest vastutavates ametkondades mugavustunnet või veelgi hullem, liigset enesekindlust hakata tegema asju, mis võivad sellesse usaldusse mõrasid lüüa. See, kuidas tänasel päeval vaadatakse üle ja selgitatakse päästekomandode paiknemist, on ilmselt kõige iseloomustavam näide. Mitte ainult ametkonna ja elanike, vaid ka kutseliste ja vabatahtlike päästjate vahelised usaldussidemed on vähemalt üheksas Eesti piirkonnas katki.
Teen ettepaneku mõelda päris tõsiselt, kas hiljaaegu käibesse võetud ametkondlik mõiste „elupäästevõimekus“ sobib meie keeleruumi. Paraku on sajad vabatahtlikud sellega sildistatud kui elupäästevõimetud. Kui siseminister annab üle elupäästemedaleid elupäästevõimetutele inimestele, on mõisted sassis.
Minu arvates ei tohi sõna „elupääste“ nii ekspluateerida. Igas inimeses ja vabatahtlikus päästekomandos on elupäästevõimekus olemas. See ei saa lähtuda hingamisaparaadi omamisest või inimeste arvust, vaid soovist aidata ligimest.
Eestis kuulub armastatud väljendi „vaba inimene vabal maal“ juurde lahutamatult ka mõiste „turvatunne“ koos teadmisega, et sellesse panustamine on iga vaba inimese kohustus.
