Lahemaa filmipäeval sai näha Kolga vana sepapada ja AADU KIVIRÜÜTI

1725

Lahemaa rahvuspargi 40. sünnipäevaga seoses näidati Kolgaküla rahvamajas vanu dokumentaalfilme.

Neljapäeva, 28. septembri õhtuks kogunes Kolgaküla rahvamajja üle 30 inimese. Oli filmitegijaid endid, aga ka kohalikke ja ümbruskonna külade inimesi.
Keskkonnaameti Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus selgitas, et juubeliaasta puhul hakati korrastama Lahemaa arhiivi ning leiti 43 filmirulli. Osad neist digitaliseeriti, amatöörfilmid ka helindati.

Näha sai Lahemaa kauaaegse giidi Saima Gordejeva tehtud filmi „Rukkilõikus Altjal“ 1982. aastast ning Lääne-Virumaa Pedassaare küla elaniku Harald Lassi filme Kaarli talu elust 1970-80ndatel aastatel.

Mõlemad autorid olid kohal ning kõnelesid lühidalt filmide sünnist.

Palju mõtteainet tekitasid Peeter Toominga filmid Lahemaa ehitistest ja rahvuspargist. Ave Paulus tõdes, et need on unikaalsed, kuna saab näha kaadreid hoonetest ja inimestest, keda enam pole.

Filmitud on Kolga mõisa sepikoda, mis nüüd on lagunenud, ning Muuksi linnamäele rajatud suurt kiike, mille aeg sai täis ja lammutati.

Filmipäeval osalenud Leo Laanetul paluti meenutada, miks sepapada jäi korrastamata. Ta rääkis, et on ise käinud hobust rautamas, seal töötas sepp Vasja, kes töö eest tahtis tavaliselt saada soru ehk pudeli viina.

„Mäletan, võtsime koos looduskaitseseltsi Loksa osakonnaga vastu otsuse, et paneme koos Kahala sovhoosiga sepikojale uue katuse. Miks jäi panemata, pole meeles,“ tõdes Leo Laanetu.

Muuksi kiige kohta jutustas ta, kuidas Veljo Tormise palvel pidi selle tegema nii, et kiikudes sai laulda regilaulu: „Kiikumise trajektoor sõltus aiste pikkusest ja istetooli suurusest. Arno Lepnurm tegi maketi ja proovis, millised oleksid sobivad mõõdud. Kahjuks ei mõõdetud üle, kui kiik tuli lammutada, sest muutus ohtlikuks.“

Saima Gordejeva juhtis tähelepanu sellele, et Altja kõrtsihoonele rookatuse panekut  kajastavates kaadrites näeb  Kolgaküla meest Aadu Kivirüüti: „Lääne-Virus selliseid meistreid polnud, kutsusime Aadu appi. Meie mehed õppisid seda oskust temalt.“

Peeter Toominga 1984. aastal valminud filmis „Lahemaa rahvuspark“ näeb, kuidas kodu-uurija Edgar Lilhein kõneleb Viinistu murrakus vanadest kalapüügikommetest, filmitud on Viinistut ja Mohni saart.

Kaadritagust teksti loeb näitleja Tõnu Mikiver, kes ütleb ka sellise lause: „Lahemaast ei tohi saada elutu muuseum, tootmine käib kooskõlas loodusega.“

Filmipäeva lõpuks näidati 2010. aastal valminud dokumentaalfilmi „Inimese mõõt“, mille autorid on Marianne Kõrver ja Kaie Kotov. Film näitab inimese ja keskkonna suhteid mitmel pool maailmas.

Kaie Kotov kõneles sellest, kuidas filmi idee sündis – selle pakkus peasponsor Vallo Veering, kes kutsus kokku võttetiimi. Tänu tema toetusele said tegijad olla loominguliselt vabad ega pidanud tootma filmi, mis oleks vastanud üldlevinud tõekspidamistele keskkonna ja maailma tuleviku kajastamisel.

Kaie Kotov: „Minu jaoks jõudis filmi tehes väga selgelt pärale, kui hea on Eestis elada. Meil on alles loodus, kuhu minna ja millest elatuda. Meil on võimalus alles hoida seda, mida teised hakkavad taastama.“

Saalisolnud olid temaga päri. Film ning kogu filmiõhtu andsid eelkõige mõtteainet ja kinnitust, kui ilus on lahemaalaste kodukant oma mitmekesise loodusega.