Kuusalu keskkool võttis „Lahemaa ajaloo” soovitusliku kirjanduse hulka

1880

Vabakutseline loodusgiid MAREK VAHULA soovib panna Kasispea küla Junkru talu seinale „Lahemaa ajaloo” mälestustahvli.

Paljudest raamaturiiulitest võib leida Enn Tarveli valgete kaantega raamatu „Lahemaa ajalugu”, mis ilmus esimest korda trükist 1983. aastal, kordustrükk 10 aastat hiljem. Raamatu on otsustanud uuesti tähelepanu alla tuua ja Lahemaa koolide soovitusliku kirjanduse hulka lisada loodusgiid ja bioloog, Lahemaa rahvuspargi asjatundja Marek Vahula.
„Kadrina kool oli esimene, kus teos soovitusliku kirjanduse hulka võeti. Kuusalu oli järgmine ning Loksa ja Kunda veel mõtlevad,” rääkis Rakvere elanik, Neeruti külast pärit Marek Vahula kohtumisel Kuusalu kooli õpilastega esmaspäeval, 13. märtsil.
Ta jutustas, et hakkas loodushuvilisena ümbrust uudistama Neerutis, kus sai lapsena sõbraks metsavahiga, kes rääkis talle lugusid mõisast, pargist, järvedest ja metsadest: „Kui sain täisealiseks, jäi sellest väheks. Hakkasin avastama Lahemaad, jõudsin välja Kuusallu, hakkasin niiöelda Lahemaa meheks.”
Lahemaalt on ta kogunud pool tuhat looduslugu. Ta hakkas Lahemaa giidiks – 8 aastat töötas professionaalina, sama kaua muude tööde kõrvalt vabakutselisena.
Marek Vahula sõnas, et giiditööle andis tõuke „Lahemaa ajaloo” raamat: „Lugesin selle ühe kuuga läbi, kui talvitusin Setumaal. Külmas ja üksinduses jäi sisu hästi meelde. Enn Tarvel on teinud ära tänuväärse töö ning kuigi Lahemaa kohta on ilmunud ka teisi raamatukesi ja brošüüre, on tema oma minu arvates parim ja hea jutujooksuga. Sellest sai minu Lahemaa aabits.”
Ta lisas, et Enn Tarvel on praegu 84aastane, ning pani raamatu kirja üle 30 aasta tagasi Kasispea külas Junkru talus. Sinna seinale soovib Marek Vahula edaspidi kinnitada „Lahemaa ajaloo” sünnikoha mälestustahvli.
Marek Vahula märkis, et kui rääkis Enn Tarvelile oma ideest viia raamat soovitusliku kirjanduse hulka, oli kirjanik mõttest vaimustuses.
Kuusalu kooli huvijuht Saima Kallionsivu, kes Marek Vahulaga sel teemal suhtles, lausus, et oli mõttega päri: „Kuusalu on Lahemaa kõrval, kuid väga palju me sellest ei tea. Loodusest ehk veel, kuid ajaloost mitte eriti. Kohustusliku kirjanduse hulka raamatut kindlasti panna ei saa, küll aga soovituslike hulka.”

Loodushuviline MAREK VAHULA: „Lahemaa on imekaunis maapiirkond, kus elu pole veel välja surnud. Seda suuresti tänu turismile.”
Loodushuviline MAREK VAHULA: „Lahemaa on imekaunis maapiirkond, kus elu pole veel välja surnud. Seda suuresti tänu turismile.”

OPERATSIOON „PÄRLIPÜÜDJA”
Kohtumisel osalenud noored tõdesid, et on „Lahemaa ajaloo” raamatut küll näinud, lugenud aga veel pole. Nad rääkisid, et matkamine huvitab väga, seega oleks huvitav lugeda täpsemalt nendest paikadest, kus on käinud. Noored pakkusid, et raamatule võiks tulla ka moodsam, tänapäevaelu kajastav järg.
Marek Vahula mainis, et väga populaarsed on Lahemaa öömatkad: „Idee sai alguse sellest, et mõnikord tuli väga vara ärgata, et minna kogu grupiga hommikul kell neli rabasse metsise mängu vaatama. Mõtlesin, et miks mitte siis juba öö läbi matkata ja päeval magada. Õpime öösel lõket tegema, päikesetõusu pildistama, sääski eemale peletama. Väga huvitav on käia öösiti mõisaparkides, kus lendavad nahkhiired. Valgetel suveöödel on kõige populaarsemad rannajoonematkad.”
Marek Vahula huvi on ka Eesti loodusrekordite kogumine. Üheks erilisemaks rekordiks peab ta Kuusalu vallast 1993. aastal leitud ebapärlikarpi, mille vanuseks määras Rootsi teadlane 134 aastat. Praegu tegeleb Marek Vahula loodusrekordite kogumisega ning palub, et kõik huvilised talle neid saadaksid. Plaanis on välja anda raamat.
Ebapärlikarpidest on ta teinud oma diplomitöö, soov on teha ka film: „Paraku pole ebapärlikarbid 40 aastat paljunenud, nende arvukus hääbub. Neid on üritatud päästa, kuid maaparanduskraavide rajamine on andnud saatusliku hoobi. Karbid saavad elada liivase ja kruusase põhjaga jões, mudakihi all ei saa nad hapnikku ja hukkuvad.”
Ta lisas, kaudselt on arvukust mõjutanud seegi, et 25-26 aastat pole olnud korralikku külma talve, liiga teevad ka koprad ning vesi läheb liiga soojaks ja mudaseks.
Marek Vahula rääkis, et Kolga mõisa maadelt viidi kunagi pärle ka Venemaale: „Olen käinud Venemaal uurimas, kas keegi teab nendest pärlitest midagi. Paraku pole keegi kuulnud, kuid usun, et leian mõne niidiotsa. Kutsun seda projekti „Pärlipüüdjaks”.”