Kuidas Kahala järve taheti ära kaotada

3092

Kui LEHO TROLLA elas ja töötas Kahalas, rajas ta koduõue tiigi, kuhu pani kasvama kümneid vesiroose.
Lugusid Kahala sovhoosist meenutab LEHO TROLLA Anija vallast.

Kahala sovhoos loodi 1966. aastal, kui liideti Kolga, „Ühisjõu“, Kõnnu ja Loo kolhoos ning Tallinna Haljasalade Trusti Kolga puukool. Sovhoosi direktoriks määrati Eduard Lehtsalu Riisiperest, Leho Trolla suunati Kehra sovhoosist Kahalasse peaagronoomiks-direktori asetäitjaks. Ta töötas seal 1975. aastani.

Rajooniülemuste  soovil taheti majandi nimeks algul panna Kolga sovhoos, kuid Eduard Lehtsalu oli selle vastu – talle ei meeldinud, et sovhoosi kohta oleks hakatud ütlema kolgas. Kuna loodud majand asus ümber Eesti suuruselt kuuenda järve, ristis ta selle Kahalaks ning peaspetsialistide abil õnnestus nimi läbi suruda.

Loodud sovhoosil oli 12 382 hektarid maad, sellest 5337 hektarit põllumajanduslikku maad – 2533 hektarit haritavat maad, 2800 hektarit looduslikku rohumaad ja 657 hektarit parandatud rohumaad.

Majandil oli 476 töötajat, masinaparki kuulus 53 traktorit, 8 kombaini ja 24 veoautot, lisaks muud põllumajandustehnikat.

Riiklike plaanide järgi tuli 1960ndate aastate lõpus toota aastas 2000 tonni silo, 1400 tonni heina, 1400 tonni kuivsilo, 420 tonni söödapõhku, 500 tonni kartulikuhja kattepõhku, 1500 tonni teravilja, 2,5 tonni heinaseemet. Teravilja all oli 750 hektarit maad, sellest 215 hektarit talirukist, saagiks planeeriti 27 tsentnerit hektarilt. Kartulit kasvatati 140 hektaril, saagikuseks kavandati 180 tsentnerit hektarilt, kasvatati ka silomaisi, põldheina jm.

Lehmi oli Kahala sovhoosis algusaastatel 1286, veiseid 2552. 11. viisaastaku plaan nägi keskmiseks piimamüügiks riigile ette 5000 tonni aastas, liha tuli riigile müüa 944 tonni, teravilja 385 ja kartuli plaaniks 219 tonni.

Järve asemele kultuurkoppel
Ükskord päris algusaastail, kui hakati ehitama Uuri suurfarmi, teatas Harju põllumajandusvalitsuse juhataja Erich Raidna, et soovib koos peaagronoom Kalev Vaheriga meile Kahalasse külla tulla – et lahendada projekteeritava Uuri suurfarmi karjakoplite küsimus. Vastuvõtuks palus keeta kolmekordse uhhaa.

Meie direktor ei olnud eriline kalamees, mina pidasin end suureks kalasõbraks. Nuputasin hulk aega, kuidas teha kolmekordset uhhaad. Lõpuks mõtlesin, et lasen seda teha kolme liiki kaladest – kokredest, haugidest ja angerjast. Keetsime need marlist kottides suures pajas läbi ning angerja panime lõpuks tükkidena sisse.

Põllumajandusvalitsuse juhataja tuli kohale, läksime järve äärde. Istusime kividel, supipada podises kõrval. Uhhaameister oli majandusdirektor Ülo Pukk. Raidna esimene küsimus oli, kas uhhaa on ikka kolmekordne. Maitses seda ja küsis, mis seal sees on. Rääkisin. Ta küsis – kuidas ma seda teadsin, et nii tuleb teha. Ütlesin, et ei teadnudki, aga mõtlesin – kui kolmekordne, ju siis tuleb teha kolmest kalast. Kõik oli õige, ainult kokrede asemel oleks pidanud olema ahven või kiisk.

Jutt arenes, nagu ikka – suurtel meestel suured mõtted. Raidna rääkis, et Uuri suurfarm tuleb 600-pealisele lehmakarjale ja tekib karjamaade küsimus. Et ümber järve tuleb teha kultuurkoplid, selleks on vaja järve ääres teha kuivendus ja rajada ka niisutussüsteemid. Kuid ütles, et sellest ei piisa.

Pakkusin välja, et teeme veel ühe suure karjamaa, mis ulatub järveäärsetest taludest peaaegu Leesi teeni välja. Raidna arvas, et ka sellest on vähe – vaja on Kahala järv tühjaks lasta ja rajada sinna 300 hektarit kultuurkoplit. Maalis meile pildi, et küll on ilus vaadata, kui rohelise muru taustal on musta-kirju 5000-6000-liitrise väljalüpsiga tõukari. Kui kõhud olid uhhaad täis, tänas ja ütles, et minu ülesandeks jääb need mõtted ellu viia.

Saime kahe karjamaa projekteerimisega ühele poole ning oli veel järve kultuurkopli rajamise küsimus. Puhtas eesti keeles – udu, mis udu! Aga oli vist aasta 1968, kui lasksimegi Loo jõge mööda Kahala järve tühjaks. Kuid järv ei läinud tühjaks – sinna jäi umbes 60 hektarit või rohkem vett, pikk jalajälje kujuline järveke Oldoja pool. Kui see oli umbes kuu aega seisnud, siis järvemuda kivistus. See oli nii kõva, et Eduard Lehtsalu kõndis läbi Kahala järve, mille pind­ala on 346 hektarit. Ümbermõõt on ligi 8 kilomeetrit, läbimõõt üle kilomeetri.

Kuna järvemuda läks täis 5-10 sentimeetri laiuseid pragusid, oli selge, et midagi külvata sinna ei saa. Uus ülesanne anti Tallinna maaparandusvalitsusele. Selle juhataja Lembit Kübar helistas mulle, et talle on antud korraldus pumbata Kahala järv tühjaks. Teadlaste andmetel on seal 3,5 miljonit kantmeetrit muda. Rääkis, et sellega tuleb väetada kõik Kahala paepealsed ja mereäärsed liivased põllud ning hakata muda müüma ka naabermajanditele.

Neevalinnast toodi suurte treileritega kohale ujuvpump. See pandi töökorda tiikide puhastamisega Kolga mõisa pargis. Katsetamised viisid läbi peainsener Ott Trass, koos „laevakapteni“ Hando Vesilinnu ja mehhaaniku Lembit Laurentiga. „Laev“ sai komplekteeritud ja pandi suure raudplaadi peale ning lohistati mitme traktoriga Uuri kaudu Kahala järvele. Aga vee- ja mudamaht oli ikka nii suur, et sellest tööst ei tulnud midagi välja. Mina ei näinud, et sealt oleks ühtki kanti muda kaldale jõudnud, küll aga said Ott Trass, Hando Vesilind ja Lembit Laurent nn laevaga mööda Kahala järve sõita.

Suvi läks mööda, ujuvpump oli juba kreeni vajunud ja hakkas vett sisse võtma. Linnamehed käisid vaatamas ja ütlesid, et enne talve tuleb see „laev“ kusagile ära sokutada. Palusin Lembit Kübarat, et viige see igal juhul minema, muidu pole kevadeks siin ühtki juppi, kõik veetakse laiali. Tuli varajane sügis, masin saadi kuidagi jää seest kätte ning viidi minu teada Pärnu jõe süvendamiseks. Nii et meie saime sellest õnnetusest lahti. Ja pärast sügisesi vihmasadusid oli Kahala järv jälle vett täis.

Kuna pumpamisest midagi välja ei tulnud, hakkasime järvemuda kaevandama karjääriviisiliselt. Vedasime mitme talve jooksul välja umbes 60 000 kantmeetrit muda. Kasutasime seda väetisena. Kuigi sellega oli ka probleeme – arvan, et muda oleks pidanud enne põllule viimist komposteerituna paar aastat seisma. Sest tundus, et selle sees olnud soogaasid, ei mõjunud põldudele väga hästi, kuigi teadlased väitsid vastupidist.
                                                                                                                                     Järgneb