Kehra rahvamaja endine kunstiline juht, nüüd kunstnikuna töötav VIRGILYA SOOSAAR maalib teisipäevast pühapäevani ning kasvatab kolme last.
Tööhoos VIRGYLIA SOOSAAR oma koduköögis Tabiveres.
Kehrast pärit Virgylia Soosaar käis kevadel Pikva seltsimajas õpetamas karpide meisterdamist. Pikva-Arava MTÜ juhatuse liige Marianne Leis pidas Virgylia Soosaare koolitust meeldejäävaks ja ütles, et edaspidi tahaks teda veel kutsuda.
Kunstnik on teinud Põrgupäevadele neli logo.
Noorsoopolitseinik Maige Ojavee ja Margit Aasma nukunäidendile „Kati ja Jeti“ valmistas ta lava ja kujunduse. Ka on ta koostanud oma ema Maige Ojavee palvel liiklusteemalise värviraamatu.
„Kehras sooviks rohkem käia. See on sünnikoht, kus on inimesed, kelle arvamusest pean lugu. Alates emast ja lõpetades oma esimese kunstiõpetajaga, Mare Villemsooga. Suurim tunnustus minule on olla Kehras tuntud,“ räägib kunstnik.
Ta on kümme aastat maalinud, joonistanud ja köitnud märkmikke. Sel aastal ilmub kunstniku esimene raamat köitmise kohta. Ta ütleb, et tellimusi on palju, jõulude ja kooli-lasteaialõpetamiste puhul teeb ta meeneid ehk köidetud märkmikke, maalitud nõusid, karpe, küünlaid. Ka valmistab ta dekoratsioone pulmadeks.
„Ema avastas mu kunstnikuande, kui olin kaheaastane. Oskasin juba siis lindu joonistada. Neljaselt viis ta mind Mare Villemsoo juurde Kehra kunstidekooli.
Esimene õpetaja ei tahtnud mind teiste laste juurde võtta, sest oleks pidanud teistest kaks-kolm aastat nooremat rohkem kantseldama. Seetõttu tuli ema minuga kaasa joonistama-maalima ja käsitööd tegema.“
Virgylia Soosaar ütleb, et ei kujuta oma elu ilma kunstita ette. Pärast põhikooli lõpetamist Kehras läks ta edasi õppima Tallinna kunstigümnaasiumisse.
Boheemlaslik välimus tegi elu Kehras raskeks, jutustab ta: „Kõige hullem oli seista üksi, siniste juustega, raudteejaamas perroonil, et sõita Tallinna. Kõik vaatasid mind võõrastavalt. Ka kojuminek oli sageli katsumus. Selja taga kõndisid vene noored ja rääkisid hirmulugusid minu kohta, uskudes ise, et ma ei saa aru. Aga olin kasvanud koos nendega, sain väga hästi aru.“
Kehra kunstidekooli peab Virgylia Soosaar parimaks kohaks, kus saada kätte elu esimesed õppetunnid: „Kui Koplisse kunstigümnaasiumi läksin, oli kunstidekool Kehra kaubamärk – sealt tuli andekaid ja töökaid noori. Kopli koolis on käinud paljud kehralased.“
Pärast keskkooli lõppu läks kunstnik õppima Luua kooli maastikuarhitektiks.
„Kool sobis mulle, mina koolile mitte. Kui bioloogia õppejõud tahtis tahvlile joonistada amööbi, kihistas kogu loengutäis rahvast tema joonistuse pärast. Õppejõud pööras ümber ja teatas kõigile, et ega ta mõni Viki ole, kes joonistada oskab.“
Viki on Virgylia Soosaare hüüdnimi ja ka kunstnikunimi, mille sai sõbrannalt. Nüüdseks on tänu hüüdnimele sündinud kunstniku käe all vikilapsed ehk tegelased, keda ta on kujutanud kruusidel, nõudel, väikestel paberitükkidel. Sel aastal on plaanis lisaks köitmisõpikule välja anda ka vikilaste värviraamat lastele.
„Minu tütar vajas abi tähtede õppimisel – otsustasin talle luua vikilaste piltidega värviraamatu,“ selgitab Virgylia Soosaar.
Tartu kõrgemas kunstikoolis sai ta õppida aasta, siis jäi lapseootele. Kui esimene laps oli väike, töötas Kehra rahvamajas kunstilise juhina. Hiljem kolis Tartusse, viimased viis aastat elab Tabiveres.
Kunstniku tööpäevad kestavad vahetevahel kella kuuest hommikul kolmeni öösel teisipäevast pühapäevani. Tööd teeb vastavalt tellimustele enda kodus. Teinekord sõidab karpide tegemist, köitmist või maalimist õpetama Eesti eri paikadesse.
„See on oluline, et inimesed saaksid kodust välja ning teha midagi, mida tavaliselt ei tee. Loomulikult tullakse kohale osalt sellepärast, et suhelda. Levitan kunstipisikut ja panen inimesed omavahel rääkima. See on hea tunne.“
Virgylia Soosaarel on internetis oma lehekülg, selle aadress on www.vikipesa.pri.ee.
