Kujut­lus Ani­jast

Ar­let Pal­mis­te

Meie üm­ber ja sees on tal­le­le pan­dud sa­jad lood aja­loost, mis ai­ta­vad ko­ha­ne­da paik­kon­na­ga, an­na­vad ühe piir­kon­na ela­ni­ke­le aja­loo­li­se taus­ta. Teis­te jaoks ei ole olu­li­sed, aga meie jaoks küll.

Mi­nu ko­du­kü­last lä­heb lä­bi ma­dal kraav, mis ke­va­del on vett täis. Lä­bi­sõit­ja ar­vab, et see on ta­va­li­ne maa­kui­ven­dusk­raav, aga ta ei ole. Sel­le kraa­vi la­si mõis­nik 150 aas­tat ta­ga­si ojast kae­va­ta oma põl­du­de kast­mi­seks. Kraa­vi kae­va­ti poo­la­ka­test os­kus­töö­lis­te abil kaks aas­tat. Ava­mi­se­le tu­li ko­gu ko­ha­lik saks­lik koo­re­kiht ja kui vii­ma­ne mä­tas ee­mal­da­ti, ve­si oleks pi­da­nud pa­hi­nal kraa­vi tun­gi­ma, ei juh­tu­nud mi­da­gi. Sur­ve kraa­vis oli liialt väi­ke, et ki­lo­meet­ri­te pik­kust kraa­vi vee­ga täi­ta. Kü­la­rah­vas sai hea kõ­hu­täie naer­da saks­te ru­ma­lu­se üle, sest kes ei teaks, et ve­si üles mä­ge ei voo­la. Sel­li­se vee­ta kraa­vi­na ta aas­ta­teks jäi­gi, ku­ni kol­hoo­si­kord maad koos kraa­vi­ga põl­du­deks muu­tis. Kraa­vi­jup­pe näi­ta­vad va­ne­mad ini­me­sed las­te­le ja rää­gi­vad, kui ru­ma­lad olid sak­sad. Tead­mi­ne, et ees­ti me­he tar­kus oli sak­sast üle, po­le kus­tu­nud. See on meie kü­la lu­gu, teis­tel po­le sel­lest eri­ti as­ja.

Suu­re­mad lood aga või­vad ku­jun­da­da ko­gu kü­la, lin­na või piir­kon­na mai­net. Loo­vad ko­ha­le juur­de ku­jun­di, mis hak­kab ela­ma oma elu.

Oma­moo­di veid­rad lood on Ani­ja­ga. Eduard Vil­de, kel­le 140. sün­niaas­ta­päe­va sel­lel aas­tal kõik­jal tä­his­ta­tak­se, pa­ni ühe oma aja­loo­ro­maa­ni­de tri­loo­gias­se kuu­lu­va ro­maa­ni ni­meks „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“. Fak­ti, et Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid, tea­vad Ees­ti­maal kõik, olen sel­les üp­ris veen­du­nud. Aga kes olid need Ani­ja me­hed ja mi­da Tal­lin­nast ot­si­sid, ju­ba ta­va­li­selt ei tea­ta. Miks pi­di Vil­de oma ro­maa­ni­le just sel­li­se ni­me pa­ne­ma, see on mind pi­kalt vae­va­nud.

Epi­sood, kus Ani­ja me­hed Tal­lin­na oma õi­gust tu­lid nõud­ma ja sel­le eest sõ­na­kuul­ma­tu­se pä­rast pek­sa said, moo­dus­tab ro­maa­nist vaid väi­ke­se osa. Olin raa­ma­tu lu­ge­mi­sest va­rem hoi­du­nud kar­tes, et see on min­gi võit­lus ta­lu­poe­ga­de ja saks­te va­hel, aga po­le ju. Ro­maan ju­tus­tab hoo­pis, kui­das ta­lu­poeg ta­hab saa­da tis­le­riks ja oma unis­tu­se ni­mel võ­tab et­te tol­lal või­ma­tu tee­kon­na as­tu­da kü­laü­his­kon­nast väl­ja ja saab lin­nas au­väärt sel­liks. Mait on pin­gu­tus­te­ga jõud­nud oma suu­re unis­tu­se­ni, kuid siis vä­gis­tab saks ta ar­mas­ta­tud abi­kaa­sa ja noo­re sel­li maail­ma va­ri­seb kok­ku. Ta hak­kab joo­ma, jä­tab töö, hül­gab nai­se ja pü­hen­dub kät­te­mak­su­le.

Lu­gu on vaa­ta­ma­ta aja­loo­li­se­le ole­mu­se­le vä­ga tä­na­päe­va­ne. Kas saa­me meid elus ta­ba­vast ebaõn­nest üle, et ko­ge­nu­ma­na eda­si ela­da, või an­na­me al­la ja loo­bu­me kõi­gest? Oma elust lah­ti üt­le­mist on ka tä­na­päe­val nä­ha vä­ga pal­ju. Ini­me­sed kao­vad prob­lee­mi­de eest võlts­maail­ma­des­se, ol­gu see siis vii­na­pu­del või vir­tuaal­maailm. Me ei saa hak­ka­ma pä­ris­e­lu prob­lee­mi­de­ga ja min­nes ker­ge­mat ra­da leia­me en­da jaoks uue tee.

Vil­de ro­maa­ni peal­ki­ri on aga loo­nud Ani­ja mees­test vä­ga sõ­ja­ka mul­je. Lu­gu on loo­nud ku­van­di. Te­ge­li­kult on prae­gu Ani­jal vä­ga sõb­ra­li­kud ini­me­sed ja kõik on oo­da­tud Ani­ja mõi­sa au­gus­ti lõ­pus osa saa­ma Pii­be Teat­ri la­vas­tu­sest „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“. Tul­ge tut­vu­ge Ani­ja­ga ja Vil­de ro­maa­ni sünd­mus­te­ga.