Vaik­ne nä­dal

PEE­TER PAE­NURM,
EELK Kuu­sa­lu ko­gu­du­se õpe­ta­ja

Üld­lau­lu­peoks val­mis­tu­vad se­ga­koo­rid on vä­he­malt aas­ta har­ju­ta­nud Ote­pää ki­hel­kon­nast pä­rit rah­va­ko­raa­li, mil­le Mar­go Kõ­lar on sead­nud ime­li­seks koo­ri­lau­luks „Oh Aadam, si­no es­si­tüs“. Kau­nis me­loo­dia koos mur­de­keel­se­te sõ­na­de­ga on na­gu hel­ge käe­vii­be muist­se­telt ra­da­delt, esi­va­ne­ma­te õn­nis­tus­soov mood­sa­le põlv­kon­na­le. Kül­lap Aa­da­ma lu­gu saab ole­ma üks üld­lau­lu­peo hit­ti­dest.

La­za­rus Speng­le­ri 1524. aas­tal loo­dud 9-sal­mi­li­ne laul tõl­gi­ti Maar­ja­maa ko­ha­li­kes­se kee­le­mur­re­tes­se pool­teist sa­jan­dit hil­jem. Amet­lik ko­raa­li­viis on hoo­pis mi­da­gi muud kui 1908. aas­tal Ilm­jär­ve val­las Ma­ri Pau­lu­se käest kuul­du. Näh­ta­vas­ti ko­raa­li­viis, mil­le ai­ne­tel Jo­hann Se­bas­tian Bach ja Diet­rich Bux­te­hu­de lõid küll ilu­sad ore­li­teo­sed, po­le meie rah­va­le tut­ta­vaks ja oma­seks saa­nud. Prae­gu ka­su­tu­sel ole­vas ki­ri­ku lau­lu- ja pal­ve­raa­ma­tus se­da lau­lu enam ei ole.

Lau­lu­peol esi­ta­tak­se tar­tu­mur­de­li­sest lau­lust sal­mid 1, 2 ja 4. Pikk laul ter­vi­ku­na on sü­ga­va si­su­ga, võt­tes kok­ku krist­li­ku usu ja kuu­lu­tu­se inim­kon­na hä­dast ja lu­nas­tu­sest. Mar­go Kõ­lar: „Loo­dan, et Aa­da­ma lu­gu ja sel­le hel­ge muu­si­ka ai­tab tä­na­päe­vast vint­su­ta­tud ini­me­sel vaa­da­ta het­keks en­das­se ja lei­da iid­se mõt­te­ga kok­ku­kõ­la.“

Sel­les mõt­tes on se­da lau­lu iga­ti ko­ha­ne tut­vus­ta­da just nüüd – aas­ta täht­sa­ma­tel krist­li­kel pü­ha­del. Üles­tõus­mis­pü­ha­de rõõm, mil­lest ki­ri­ku­tes kuu­lu­ta­tak­se, ei sün­ni liht­salt ilu­sast ke­va­dest, päik­se­pais­test ega vär­vi­tud pü­ha­de­mu­na­dest. Nen­de pü­ha­de eri­li­se rõõ­mu juu­red on sel­les, et mi­da­gi on inim­kon­na loos to­taal­selt muu­tu­nud, hä­ving on pöö­ra­tud elu­le, Aa­da­ma ek­si­tus ja võlg on lu­nas­ta­tud. Tü­hi haud kõ­ne­tab siis, kui en­ne se­da on näh­tud Ini­me­se Po­ja reet­mist, alan­da­mist, pil­ka­mist, kan­na­tust, ris­ti­löö­mist, sur­ma, ka te­ma ene­seoh­ver­dust ja ha­las­tust. Tei­si­sõ­nu kan­na­tu­se ja ris­ti­ta ei ole üles­tõus­mist ning üles­tõus­mis­pü­ha il­ma suu­re ree­de ja Aa­da­ma­ta jääb si­su­tüh­jaks. On mõ­tet võt­ta ae­ga, jul­gust ja kan­nat­lik­kust, et osa saa­da nen­de pü­ha­de ter­vi­kust.

Püüan se­da en­das­se vaa­ta­mist ja kok­ku­kõ­la leid­mist ai­da­ta sel­le­ga, et ja­gan Põh­ja-Ees­ti ini­mes­te­le ka tal­lin­na­mur­de­list lau­lu­teks­ti ja na­tu­ke pi­ke­malt­ki („Uus Lau­lu­raa­mat“, laul 391, sal­mid 1-5 ja 9):

„Oh Aa­dam, si­nu ek­si­tus on meie elu rik­kund, Et patt on meie pä­ran­dus Ja kõi­ki­des­se tik­kund; See us­si töö On kõi­gi­le Suurt süüd ja nuht­lust saat­nud. Au Isa­le, Kes hel­des­ti Meid Po­ja lä­bi pääst­nud.

Et Ee­vat nõn­da pe­te­ti, Et pa­tu sis­se lan­ges, Et Loo­ja ma­ha jäe­ti, Sest pi­das surm meid van­gis. Ei või­nud ka Meid ai­da­ta Ei üks­ki loo­dud asi. Sest le­pi­tas Ja lu­nas­tas Meid ar­mas Jee­sus ise.

Ja ot­se­gu need võõ­rad süüd Meid vae­seid huk­ka saat­nud, Nii on ka võõ­ras õi­gus nüüd Meid jäl­le le­pi­ta­nud; Sest nõn­da­gi Kui kõi­gi­le On Aa­dam sur­ma too­nud, Nii Jee­sus Krist On arm­sas­ti Meil’ uue elu saat­nud.

See arm on mei­le näi­da­tud, Et Poeg on mei­le an­tud, Kes ven­naks mei­le sün­di­nud Ja ris­ti pea­le pan­dud. Kui õie­ti Nüüd usu­me See Po­ja ni­me sis­se, Siis õn­nis­tust Ja rõõ­mus­tust Meil’ an­nab Ju­mal ise.

Nüüd val­gus, tee ja vä­rav ka On ük­si Jee­sus Kris­tus, On Isa nõu, kelt ük­sin­da Kõik rah­vas leiab õn­ne, Kes an­ne­tud Ja saa­de­tud Meid vä­ge­vas­ti hoid­ma. Kes sü­da­mest Head ootab sest, See peab ar­mu leid­ma.

Su pü­ha sõ­na ju­ha­tab Mu ja­lad õi­ge tee­le; See koi­du­täht, see se­le­tab Ja val­gus­tab mu mee­le, Et leian ma Ja tun­nen ka Su kau­nid an­nid täiest, Kui usu­ga Sind pa­lu­da Ma võ­tan kõi­gest väest.“

Si­su­kat vaik­set nä­da­lat ja rõõm­said üles­tõus­mis­pü­hi!