Kui­das ra­ja­da nul­list väi­ke ta­lu

MEE­LI KUUL,
Re­ba­se­mäe ta­lu pe­re­nai­ne

Vii­ma­se viie aas­ta­ga ra­ja­si­me elu­kaas­la­se ja prae­gu ka­he­se po­ja­ga, kes küll pi­gem vas­tu töö­tab, täies­ti nul­list väi­ke­se ta­lu. Täies­ti nul­list tä­hen­dab se­da, et tu­led met­sis­tu­nud maaük­su­se­le, kus po­le ei teed, vett, elekt­rit, ka­na­li­sat­sioo­ni ega üh­te­gi pea­var­ju. Op­ti­mis­ti mõt­te­maailm üt­leb, et mis seal ik­ka, tee­me ära. Kus­juu­res, kui ise ära teed, on poo­le oda­vam. Võr­rel­des tä­na­päe­va uu­te ma­ja­de hin­da­de­ga lau­sa nae­ru­väär­selt pal­ju oda­vam, aga tööd peab meel­di­ma te­ha.

Meil ei ole min­gi tra­dit­sioo­ni­li­ne põl­lu­ma­jan­dus­ta­lu, pi­gem üks hu­ba­ne palk­ma­ja koos aia­maa, ka­he kuu­ri, kas­vu­hoo­ne ja ka­na­ma­ja­ga, mil­le ela­ni­keks on 10 õn­ne­lik­ku va­ba­käi­gu­ka­na ja esi­me­se ko­roo­na­ke­va­de kuu­lus kukk ni­me­ga Ja­ve­lin. Li­saks elab meie kaa­sa­ja ta­lu­laad­ses ko­dus kaks me­si­las­pe­ret ja ne­li koe­ra. Täp­selt nii vä­he või pal­ju ole­me jõud­nud viie aas­ta­ga saa­vu­ta­da te­hes kõik tööd ise. Nä­da­la­va­he­tu­se üle-ees­ti­li­sel ava­tud ta­lu­de päe­val ava­si­me oma ta­luõue kõi­gi­le hu­vi­lis­te­le, kes kaa­lu­vad maa­le ko­li­mist. Ini­me­si tu­li üle oo­tus­te pal­ju ja aru­ta­si­me pü­ha­päe­va jook­sul paa­ri­sa­ja ini­me­se­ga ta­lu ra­ja­mi­se võ­lu­sid ja va­lu­sid.

Goog­le on ta­su­ta. Tä­na­päe­val on in­ter­ne­ti abi­ga või­ma­lik ära õp­pi­da peaae­gu kõi­ke, sep­ti­ku pai­gal­da­mi­sest oda­vis­ke­ni. Va­na­va­ne­ma­te tar­ku­si see mui­du­gi ei asen­da. Sa­mas, mis lin­nai­ni­me­sel neid enam mee­les või kuul­dud on. Ko­gu see ise­te­ge­mi­ne võib tun­du­da ebak­va­li­teet­se töö­na, aga meie pe­re pin­gu­tus­te näi­tel saan öel­da, et kui tee­mas­se süü­vi­da, siis ena­mik to­ru­töid­ki on kor­rekt­selt teh­ta­vad. Tõe­näo­li­selt on kee­gi su­gu­võ­sas või sõp­ra­de rin­gis ka õp­pi­nud elekt­rik, puu­sepp või pott­sepp, kes on nõus ap­pi tu­le­ma.

Tä­na­me sü­da­mest iga­ta­hes se­da laia rin­gi, kes meie juu­res abis on käi­nud, nii on eri­ne­vad tööd kõi­ge mee­leo­lu­ka­malt ja sood­sa­malt teh­tud saa­nud. Sa­mas kui ra­ha ei ole prob­leem, siis ei ole mis­ki prob­leem. Tih­ti­pea­le tun­dub aga, et kui ei ole ra­ha, on ae­ga ja kui ei ole ae­ga, on ra­ha. Üh­te ka­hest võiks ol­la, aga roh­kem kui mi­da­gi muud peab siis­ki ole­ma ta­het. See „mu­ga­vust­soo­nis ei juh­tu mi­da­gi“ kli­šee jutt te­ge­li­kult peab pai­ka. Kõi­ge in­nu­ka­malt pa­neb te­gut­se­ma ka täh­tae­ga­de sead­mi­ne. Näi­teks tu­leb kok­ku lep­pi­da trak­to­ri­töö või ehi­ta­da seits­me päe­va­ga ka­na­ma­ja, sest ka­na­de müük on just ai­nult nä­da­la pä­rast või ol­la lu­ba­nud vas­tu võt­ta me­si­las­pe­re kind­lal kuu­päe­val ja en­ne on va­ja ta­ru kor­da sea­da. Kui ik­ka aeg tik­sub kuk­las või ra­ha mait­se on suus, siis as­jad lii­gu­vad.

Kõik ini­me­sed ei pea ela­ma maal, mul­le näi­teks lin­nad meel­di­vad – eri­ti kui seal saab kas või iga päev käia, mit­te ela­da. Sa­mas, kui tu­led pä­rast tööd ko­ju kor­te­ris­se ja nau­did se­da mu­ga­vat dii­va­nit lõ­pu­tult, siis on kõik häs­ti, aga kui jõuad kor­ter­maj­ja ja see na­tu­ke­ne ahis­tab või ot­sid pi­de­valt õue pää­se­mi­seks õh­tu­seid üri­tu­si, ta­sub kaa­lu­da loo­dus­lä­he­da­mat elu oma ma­ja­ke­ses. Naab­ri­te tee­mal ma ise­gi ei alus­ta. Va­nad eest­la­sed ela­sid ju kü­la­des ik­ka nii, et järg­mist ma­ja pi­di vaid na­pilt nä­ha ole­ma.

Kok­ku­võt­tes ar­van, et naiiv­ne peab ka ole­ma. Po­le­gi va­ja et­te mõis­ta se­da mah­tu, mis nul­list ta­lu ra­ja­mi­se­ga kaas­neb, mui­du äk­ki ei hak­ka­gi pih­ta. Unis­ta­ma peab ning siis tah­te­jõu ja jär­je­pi­de­vu­se­ga te­gut­se­ma hak­ka­ma. Ta­ga­si­löö­ke tu­leb pi­de­valt, aga see kõik on lõ­puks se­da väärt!