Kas maailm muutub paremaks?

1228

andres
ANDRES HERKEL, Riigikogu liige aastast 1999

Usk paremasse homsesse on ikka inimestele jõudu ja lootust andnud.

Hoiatusena tuleb aga meenutada sedagi, et parema tuleviku nimel loodud utoopiad on mõnigi kord ajaloos viinud ohtlike utoopiate ja ühiskondlike eksperimentideni. End „äraostmatuks“ tituleerinud Suure Prantsuse revolutsiooni juhtkuju Robespierre lõpetas giljotiini elluviijana. Kommunistlik eksperiment põhjustas kannatusi miljonitele.

Sääraste tagasilöökide kiuste on progressiusk viimastel sajanditel inimesi lummanud. Ja paljus õigusega: elukvaliteet paraneb, tehnilised võimalused avarduvad, inimesed elavad kauem.

Inimõigused, demokraatia ja õiguskord moodustavad euroopaliku väärtuskolmiku, aga Euroopa võlakriisi õppetund ütleb, et nende põhiväärtuste kõrvale tuleb asetada ka vastutustundlik eelarvepoliitika. Tuleviku arvelt võlgu elades pole enam võimalik üha uusi ja uusi valimislubadusi täita. Samas on iga kriis õppetund.

Praegu näeme me kolme üheaegselt toimuvat poliitilist protsessi, mis on rasked, kuid võivad vägagi tervendavaiks osutuda. Esimene on eespool mainitud võlakriis. Kreekalik tarbimispidu pidi lõppema. Meie riigivõla madal tase, eelarvenäitajad ja majanduse tõusunurk pole pahad.

Teine sündmusteahel on käima läinud Venemaal. Putini võimuvertikaal pole enam nii kindel kui varem, inimesed julgevad rahulolematust näidata ja valimisvalskus kistakse rambivalguse alla.

Me ei saa Moskva sündmusteahelat ette ennustada, kuid üks on selge: Venemaa väärib paremat demokraatiat, vabamat ühiskonda ja putinismi taandumist.

Mu kolmas tulevikulootus on Eesti poliitika. See peab muutuma puhtamaks, avatumaks ja inimeste suhtes empaatilisemaks. Elamislubade skandaaliga vallandus midagi, mis puudutas ühiskonna valuläve vägagi teravalt.

Mõneti on elamislubade skandaal vaid jäämäe veepealne osa. Küsimus puudutab poliitika läbipaistvust ja poliitikute rollitundlikkust märksa laiemalt. IRL reageeris toimuvale aeglaselt ja lootis pääseda liiga vähese poliitilise vastutusega. See oli viga.

Valijate meelitamine lihtsate rahaliste lubadustega ja erakonnasisese võimu hoidmine kuulekate ning kontrollitud häältega ei aita enam IRL-i äraostmatute tiiba. Kui miski veel aitab, siis üksnes tehtud vigade aus tunnistamine. Üks on selge: pohmelusest lõhkuva pea ja alateadvusse surutud patukoormaga ei suuda keegi rahvale ja riigile paremat tulevikku pakkuda.