Koo­li­lap­sed pa­nid Keh­ra jõe äär­de hoia­tus­sil­did

„Mi­na olen part. Mind ei to­hi toi­ta. Ma saan ise hak­ka­ma.“, „Kui toi­dad mind, siis mul te­ki­vad see­de­häi­red.“, „Kui mind toi­dad, siis ei len­da ma lõu­na­maa­le. Aga rän­da­mi­ne on mul­le va­ja­lik.“ – need on teks­tid Keh­ra güm­naa­siu­mi 6. klas­si­de õpi­las­te val­mis­ta­tud pla­ka­ti­telt, mi­da käi­di möö­du­nud nä­da­lal koos õpe­ta­ja­te An­ne Tan­ne ja Too­mas Tan­ne­ga Keh­ras jõe äär­de pa­ne­mas.

Õpi­las­te-õpe­ta­ja­te­ga oli kaa­sas Fa­riš­ta­mo El­ler, kes kor­ral­dab Keh­ras lin­na­ruu­mi kont­ser­ti­de sar­ja, kus pöö­ra­tak­se tä­he­le­pa­nu ka kesk­kon­na­tee­ma­de­le.

„Ku­na no­vemb­ri kont­sert on seo­tud koo­li sün­ni­päe­va­ga ning sün­ni­päev seos­tub ka peo­laua­ga, mõt­le­sin tä­he­le­pa­nu al­la võt­ta lin­du­de toi­du­laua. Keh­ras käi­vad va­ne­mad koos las­te­ga jõe ää­res par­te toit­mas. Ta­ha­vad head, kuid te­ge­li­kult lin­de saia­ga-lei­va­ga toi­ta ei to­hi, nii võib nad tap­pa,“ rää­kis Fa­riš­ta­mo El­ler.

Ke­va­del tut­vus­tas ta oma ideed kuns­tiõ­pe­ta­ja An­ne Tan­ne­le, kes sai sel­lest ins­pi­rat­sioo­ni ko­gu õp­peaas­ta kest­va­le pro­jek­ti­le „Laps ja lind“. Jõe äär­de hoia­tus­sil­ti­de te­ge­mi­ne-pai­gal­da­mi­ne on sel­lest üks osa.

„Lap­sed said üle­san­deks uu­ri­da, mi­da vee­lin­nud to­hi­vad süüa. Said tea­da, et on vaid kaks as­ja, mi­da ini­me­ne võib nei­le an­da – too­res kap­sas ja rii­vi­tud por­gand, mis on kõi­ge sar­na­se­mad toi­du­le, mi­da saa­vad loo­du­sest. Se­ni, ku­ni ve­si po­le jääs, ei to­hiks par­te üld­se toi­ta, et mit­te te­ki­ta­da neis õpi­tud abi­tust – nad pea­vad os­ka­ma ise loo­du­sest toi­tu lei­da. Mu­ga­va elu­ga har­ju­nud lin­nud ei len­da enam tal­veks lõu­na­maa­le,“ sel­gi­tas An­ne Tan­ne.
Gru­pi­töö­na val­mis­ta­sid õpi­la­sed kok­ku 13 sil­ti: „Nad ei tei­nud ta­va­li­si kee­lu­mär­ke, vaid sel­li­sed, kus part ise üt­leb, mis tal­le meel­dib, mis mit­te. Mi­na-vor­mis pöör­du­mi­sed toi­mi­vad pa­re­mi­ni kui kee­la­mi­ne.“

Pla­ka­tid ki­le­ta­ti ning teh­no­loo­gia­tun­nis val­mis­ta­sid poi­sid nei­le Too­mas Tan­ne ju­hen­da­mi­sel vi­nee­rist alu­sed. Eel­mi­se tei­si­päe­va hom­mi­kul käi­di neid jõe äär­de pa­ne­mas. 11 sil­ti said kesk­lin­na­pool­se­le, kaks Üle­jõe-pool­se­le kal­da­le. Fa­riš­ta­mo El­ler ja An­ne Tan­ne üt­le­sid, et ko­had näi­ta­sid par­did ise kät­te – kui lap­sed jõe äär­de jõud­sid, ar­va­sid lin­nud ilm­selt, et toit tu­li ning hak­ka­sid kal­da­le tu­le­ma. Neis­se koh­ta­des­se, kus nad veest väl­ja pa­ter­da­sid, pan­di­gi sil­did.

Plaan oli te­ha ka lin­du­de näi­dis­toit­mi­ne kap­sa-por­gan­di­ga, aga prae­gu se­da te­ha ei või, ku­na loo­du­ses on lin­du­de­le toi­tu pii­sa­valt.

Las­te ja õpe­ta­ja­te kur­vas­tu­seks kis­ti ju­ba järg­mi­sel päe­val kolm var­re­ga sil­ti maast väl­ja, lõ­hu­ti ja vi­sa­ti jõk­ke. Se­da ole­vat tei­nud üks oma koo­li 5. klas­si poiss koos ka­he kaas­la­se­ga. Nei­le on an­tud üle­san­ne te­ha sa­ma­su­gu­sed pla­ka­tid ja jõe äär­de pan­na.

„Õn­neks ena­mik pla­ka­teid on al­les, kah­juks olid need, mis lõ­hu­ti, kõi­ge käi­da­va­ma ko­ha peal ning nii ees­ti kui ve­ne kee­les,“ mär­kis An­ne Tan­ne.