Kol­ga noo­red esi­ta­sid ko­ha­li­ke­le näi­den­di mõi­sa kee­la­tud toast

Teks­ti kir­ju­tas ja la­vas­tas 15aas­ta­ne CAT­LYN RE­BAS.

Kol­ga ale­vi­ku ja ümb­rus­kon­na rah­vas oli kut­su­tud es­mas­päe­va, 25. juu­ni õh­tul mõi­sa pea­hoo­ne tei­se kor­ru­se suur­de saa­li eten­du­se­le. Ül­la­tus­la­vas­tu­se­ga „Lu­gu, kui­das kõik te­ge­li­kult oli“ tu­lid pub­li­ku et­te viis nei­du.

Idee au­tor on Kol­ga koo­lis sel õp­peaas­tal 8. klas­si lõ­pe­ta­nud Cat­lyn Re­bas, kes män­gis en­da väl­ja­mõel­dud ja la­vas­ta­tud näi­den­dis teist mõi­sa­prouat, lap­se ning käi­ja var­ju. Osa­des olid te­ma kaks klas­si­õde – tee­ni­jat, Em­mat ja lap­se var­ju ke­has­tas Ca­rol Lau­rend ning tap­jat, El­lyt ja tüt­re var­ju Kert­tu Saag­pakk. Esi­mest mõi­sap­rouat, Maiiat ja Mam­ma var­ju män­gis eel­mi­sel aas­tal Kol­ga koo­li 9. klas­si lõ­pe­ta­nud Car­men Lau­rend, tee­ni­jat ja Keiut tä­na­vu­ne vi­list­la­ne Ker­tu Nur­me­la.

Eten­dus läks täis­saa­li­le, oli ka püs­ti­seis­jaid. Ku­na tükk ka­jas­tab le­gen­di mõi­sa pea­hoo­ne kol­man­da kor­ru­se kee­la­tud toast, aval­da­ti pä­rast ar­va­must, et eten­dust võiks kor­ra­ta au­gus­ti­kuu su­me­dal õh­tul, kui väl­jas po­le enam nii val­ge.

La­vas­ta­ja Cat­lyn Re­bas ar­vas, et võib-ol­la tee­vad­ki su­ve tei­ses poo­les veel ühe eten­du­se: „Pub­lik võt­tis me la­vas­tu­se häs­ti vas­tu, kii­de­ti, kin­gi­ti lil­li. Kü­sit ka, et mil­lal järg­mist näi­den­dit nä­ha saab. Kül­lap saab­ki, aga mis ja kui­das, sel­gub edas­pi­di.“

Ta ju­tus­tas, et omaal­ga­tus­li­ku su­ve­la­vas­tu­se mõ­te sün­dis veeb­rua­ris, tü­ki kir­ju­tas val­mis poo­le kuu­ga: „Koos­ta­sin ja la­vas­ta­sin koo­lis loov­töö­na luu­le­ka­va, sel­lest sain pi­si­ku, et ta­haks veel la­vas­ta­da. Mõis sei­sab su­vel tüh­jalt, leid­sin, et võik­si­me ise seal mi­da­gi te­ha. Kut­su­sin män­gi­ma head sõb­rad, kel­le­ga ole­me koo­li Ko­hal-oli­ja­te tru­pis aas­taid näi­del­nud, nad olid ko­he nõus.“

Proo­vi­de­ga alus­ta­ti mai­kuus, es­malt saa­di kok­ku ree­de õh­tu­ti koo­li­ma­jas, ku­na Car­men Lau­rend õpib Tal­lin­nas kesk­koo­lis. Lõ­puks min­di har­ju­ta­ma pea­hoo­nes­se.

„On sel­li­ne õpet­lik tükk, et ei ta­su oma­päi sa­la­ja mõi­sa min­na. Näi­dend on tä­na­päe­va noor­test ja le­gen­di­dest. Olen en­ne­gi saht­lis­se näi­den­deid kir­ju­ta­nud, aga see on esi­me­ne, mis jõu­dis la­vas­tu­se­ni,“ lau­sus au­tor.

Kol­ga koo­li hu­vi­juht Ene Lii­vand: „On noo­ri, kes tee­vad vaid nii pal­ju, kui on va­ja­lik. Ja tei­sed on sel­li­sed, kes soo­vi­vad te­ha roh­kem ja ise pak­ku­da mi­da­gi teis­te­le. Omaal­ga­tus on kõi­ge suu­rem väär­tus. Näi­den­di­ga esi­ne­nud tüd­ru­kud on just need ise­te­gi­jad ja vä­ga tub­lid al­ga­ta­jad. Meie koo­lis on näit­le­mi­ne aas­ta­te­ga ku­ju­ne­nud loo­mu­li­kuks osaks, alus­tab õpe­ta­ja Tuu­li Rand algk­las­si­las­te näi­tet­ru­pi­ga, jät­kab õpe­ta­ja Ter­je Va­rul Ko­hal-oli­ja­te­ga.“

Tuu­li Rand: „Tee­ma­va­lik ja koht olid vä­ga head, seo­tud kaa­sa­ja noor­te ja ko­ha­li­ke olu­de­ga – Kol­ga noor­tel po­le va­bal ajal mi­da­gi te­ha, ot­si­tak­se ekst­ra­va­gant­set, tun­gi­tak­se mõi­sa. Nä­gi­me eten­du­ses, kui­das hoi­tak­se kok­ku, aga kui mi­da­gi juh­tub, siis unus­ta­tak­se tei­sed ja igaüks pääs­tab en­nast. La­va­kau­nis­tus oli mi­ni­ma­list­lik, kuid so­bis häs­ti. Oli kor­ra­lik he­li­ku­jun­dus, oli muu­si­kat ja tant­su. See oli täies­ti noor­te en­di teh­tud la­vas­tus, täis­kas­va­nu­telt abi ei ol­nud kü­si­tud ja siit saab ai­nult eda­si min­na. Kõr­val is­tu­nud en­di­ne töökaaslane kii­tis, et Kol­ga noo­red on nii jul­ged ja va­bad. Näi­te­rin­gi­de ko­ge­mus on and­nud tu­ge­va põh­ja.“

Eten­dust tun­nus­tas ka Kol­ga ela­nik, MTÜ Vel­jo Tor­mi­se Kul­tuu­ri­selts te­gev­juht Ul­vi Rand: „Häs­ti kihvt, et noo­red viit­si­vad vae­va nä­ha, näi­den­di väl­ja mõel­da, har­ju­ta­da, mõi­sa oma­ni­ku­ga kok­ku lep­pi­da, kii­dan nen­de pea­le­hak­ka­mist. Sel­li­seid noor­teal­ga­tu­si võiks ol­la roh­kem. Kui on ideid, är­ge jät­ke el­lu vii­ma­ta.“