Kol­gas näh­ti head Sa­maa­ria naist

MIH­KEL TIKS,
teat­ri­sõ­ber

Esi­me­se juu­li õh­tul võis Kol­ga selt­si­ma­jas ko­ha­ta head Sa­maa­ria naist. See oli ea­kas, väi­kest kas­vu kõ­he­tu nai­ne, ris­ti­ni­me­ga Opal, kes maail­ma al­la­käi­gu­le ja en­da vae­su­se­le vaa­ta­ma­ta pa­ka­tas op­ti­mis­mist ning pü­hen­das oma elu li­gi­mes­te ai­ta­mi­se­le. Ehk­ki ta ise­gi ära­tar­vi­ta­tud tee­pa­kid ri­pu­tas pe­su­nöö­ri­le kor­duv­ka­su­ta­mi­seks, olid te­ma mõt­ted hõi­va­tud sel­le­ga, kui­das oma sün­ge­meel­set sõb­ran­nat Ro­siet – kes rää­kis ai­nult sur­mast ja nä­gi igal öö­sel unes Opa­li­ga juh­tu­vaid õn­ne­tu­si – lo­hu­ta­da ja õn­ne­li­kuks te­ha. Sat­tu­nud le­he­kuu­lu­tu­se pea­le, mil­les sih­va­kas ja sport­lik ma­jan­dus­li­kult kind­lus­ta­tud, tõ­sis­te ka­vat­sus­te­ga här­ras­mees ot­sib naist, saa­dab Opal sõb­ran­na ni­me all „ilu­sa­le poi­si­le” kir­ja. Koos rek­laam­le­hest väl­ja­lõi­ga­tud su­va­li­se ilu­du­se fo­to­ga. Ro­sie on sa­mu­ti ilus, ehk­ki seest­poolt, na­gu Opal mai­nib.

Peig­me­he saa­bu­mi­se pu­huks lööb Ro­sie en­da hul­lu­pöö­ra üles, pak­ku­des en­da­le kau­ba­list vä­li­must an­des hirm­sas­ti üle. Suur on aga Sa­maa­ria nai­se eh­ma­tus, kui oo­da­tud ilu­saks poi­siks osu­tub vae­vu kõn­di­da suu­tev pool­pi­me ja ham­bu­tu, läi­ki­vas pidžaa­mas va­naätt, kes on ühek­san­dat kor­da põ­ge­ne­nud hool­de­ko­dust, ku­hu te­da to­pib tü­tar koos tuhv­lia­lu­se väi­me­he­ga.

Ro­sie mui­du­gi põ­ge­neb peig­meest nä­hes, jät­tes hä­di­se rau­ga Sa­maa­ria nai­se kae­la. Ilus ol­la kü­la­li­ne ol­nud mil­lal­gi „Põh­ja­sõ­ja ajal”, noo­ru­ses tei­nud spor­ti sõu­de­paa­dis, elu­päe­vad aga veet­nud kap­te­ni­na merd sõi­tes. Opa­li kat­sed va­na­me­hest lah­ti saa­da põr­ku­vad kü­la­li­se har­da­te­le pal­ve­te­le an­da tal­le kas või üheks­ki ööks var­jua­lust. Vä­he­haa­val hak­kab neil ka­hel suht­le­mi­ne siis­ki ede­ne­ma. Hea nai­ne jä­tab lae­va­kap­te­ni öö­ma­ja­le ja ko­gu­ni kait­seb va­na me­re­ka­ru tal­le jä­re­le tu­le­va või­mu­ka tüt­re ja tos­si­ke­sest väi­me­he eest. Et­te­pa­nek abiel­lu­da on aga ise­gi te­ma­le liig.

Sa­maa­ria nai­ne po­le su­gu­gi üheül­ba­li­ne hea­du­se ke­has­tus, vaid kruts­keid täis mu­ti­ke, kes oma loo­tu­se­tu sü­da­me­hea­du­se üle ise mui­gab. Koos ter­vet maail­ma en­da­vas­ta­ses van­de­nõus süü­dis­ta­va Ro­sie´ga moo­dus­ta­vad nad sa­ge­li elus et­te tu­le­va vas­tand­li­ke sõb­ran­na­de paa­ri.

Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri eten­dust vaa­da­tes tu­lid sil­ma­de et­te Kol­ga­kü­las ela­vad va­nad nai­sed Nel­ly ja Ro­sa­lie, ehk­ki la­va­ku­ju­de­le on au­to­ri tah­tel oht­ralt vär­ve ja koo­mi­kat li­sa­tud. Head Sa­maa­ria naist ke­has­ta­nud El­vi Rein­val­di nüan­si­ri­kas mäng tu­le­tas meel­de hil­ju­ti lah­ku­nud He­le­ne Van­na­ri huu­mo­ri­ga vürt­si­ta­tud osa­täit­mi­si. Ter­je Mul­ter kap­riis­se ja komp­lek­si­de küü­sis vaev­le­va Ro­sie osas oli pea­kan­ge­lan­na­le vää­ri­li­ne part­ner.

Suu­ri­ma ül­la­tu­se pak­kus aga Leo Ki­vi­berg kap­ten Moo­ney osas, kes kum­mu­tas mu ee­lar­va­mu­se, et rah­va­teat­ri­te la­va­del hiil­ga­vad pea­mi­selt nai­sed, mees­te rol­le aga sun­ni­tak­se täit­ma õn­ne­tuid pui­seid abi­kaa­sa­sid. Kap­ten Moo­ney oli mit­me­külg­ne ka­rak­ter, kel­le oma­moo­di ka­va­lat­ki te­gut­se­mist oli lust jäl­gi­da.

Tub­li ap­laus eten­du­se lõ­pus oli au­ga väl­ja tee­ni­tud. Kül­lap in­nus­tab pub­li­ku soe vas­tu­võtt trup­pi la­vas­tu­se kal­lal tööd jät­ka­ma, nii et ju­ba lau­rit­sa­päe­val võib val­la­rah­vas nä­ha, mis hea Sa­maa­ria nai­se ja va­na me­re­ka­ru su­he­test eda­si saab.