Kolga mõisakompleksi omanik vihjab täiesti õigesti asjaolule, et erafirmade omavahelisi lepinguid ega suhteid ei peaks tooma avalikkuse ette ning teisiti on siis, kui tegu on avalike varadega.
Tõepoolest, Kolga mõis on ligi 20 aastat taas eraomanduses ja kohalikel inimestel ei tohiks olla asja, kuidas omanik seal talitab. Kuid 50 aastat nõukogude aega on muutnud mõisahooned paljudele oluliseks mitte ainult silmailu poolest. Need kannavad mälestusi, on emotsionaalselt omad. Keskealistest nooremadki mäletavad, kuidas viimati külalistemajana kasutuses olnud kunagises tallis töötas raamatukogu. Valitsejamajas oli Kirovi kolhoosi osakonna, hiljem Esmari kontor – mõnegi kolgalase endine töökoht. Peahoones asus söökla, ülakorrusel on ka elatud.
Kolga mõis on aleviku süda. Ta on ajalooliselt, arhitektuuriliselt ja ka miljöö poolest väärtuslik – muidu poleks pandud muinsuskaitse alla.
Kompleks on 2007. aastast müügis, alguses 29 miljoni krooniga, nüüd on hind langenud 900 000 eurole ehk ligi 14 miljonile kroonile.
Mida hooletumasse olukorda on mõis jäetud, seda enam on küsitud, mis asjaoludel sai mõisnike pere selle tagasi ja kas ei peaks riik uuesti endale võtma ning korda tegema. Üks vahvamaid ideefikse oli mõne aja eest meediast läbi käinud ettepanek teha Eesti Rahva Muuseum hoopis Kolka.
Nii või teisti, ka riik ei pruugi olla lagunevale mõisale hea peremees. Kas ja kustkohast tuleks peremees, kes teeks selle korda, on ilmselt mõelnud kõik, kel Kolga alevikuga kokkupuuteid.
