TÕNU PIIBUR ja URMAS VALGMA tõid Rootsist vana Volvo-bussi meenutamaks Kuusalu kolhoosi kaugsõidubussi ZIS 127.
Tõnu Piibur räägib bussi taastamismõtte alguslugu: „Tänaseks maailmas ainsana säilinud alumiiniumist kerega kaugsõidubuss ZIS 127 kuulus kunagi Kuusalu kolhoosile, seda juhtis Hans Kurg. Kolhoosi toonased tehnikajuhid vahetasid selle täiesti töökorras bussi hämaratel asja-oludel ühel heal päeval avariilise Ikaruse ja peetud RAF-bussikese vastu. Meile on räägitud, kuidas töökoja hoovil valitses leinameeleolu. Vanemad mehed jutustasid hiljem ikka ja jälle sellest, et kunagi oli Kuusalu kolhoosirahval võimalus ringi reisida maailmas ainulaadse, ülimugava ja luksusliku ZIS 127ga.”
ZIS on lühend nimest Zavod Imeni Stalina (Stalini-nimeline tehas). Kuusalu kolhoosi ZIS 127 taastavad praegu ASi Sebe parimad bussimeistrid, buss kuulub Sebe omanikule Hugo Osulale. Kuusalu kolhoosile toodi buss omal ajal Leningradi lähedalt.
Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur Valklast ja ehitusfirmast AS Raut Urmas Valgma, kes elab Kuusalu vallas Aru külas, on aastaid tegelenud uunikumautode restaureerimise ning hooldamisega. Nad kuuluvad Loomingulisse Ühendusse Kuusalu Autobaas, mis kasutab endise Kuusalu kolhoosi töökoja ruume Kiius.
„Hoiame ja hooldame eksponaate, mis omavad väärtust Eesti tehnikaajaloos ja meie südames,” on kirjas autobaasi kodulehel.
Mehed otsustasid kohalikke inimesi aidata ja endiste aegade hiilgust mitmekordselt ületada. Nad hakkasid otsima ZIS 127 sarnast vana bussi, mille mugavusaste ja sõiduomadused ei tohtinud sellele alla jääda. Nad leidsid Rootsist 1962. aastal Svenska Karosseriverkstäderna Katrineholmi bussikerede tehases Volvo veoauto alusraamile tehtud bussi, millel on alumiiniumkere. See oli linnadevahelise bussina sõitnud üle miljoni kilomeetri ja maha kantud. Kuus Harley Davidsoni meest olid selle ehitanud endale ratastel elamuks.
Ümberehituse käigus tühjendasid tsiklimehed kogu salongi, panid sisse magamisasemed ja köögikapid. Kiiu mehed leidsid bussi Lõuna-Rootsist prügimäelt, kus ta ootas utiliseerimist.
Tõnu Piibur: „Saime kolm aastat tagasi käe vahele ja tõime bussi Kiidu, kus asusime vaikselt nokitsema. Veidi hiljem leidsime teise samasuguse varuosadeks.”
Kuna taastatava bussi istmed olid ammu minema visatud, uurisid Kuusalu Autobaasi liikmed tehnoloogiat ja jõudsid järeldusele, et istmete põhikonstruktsioonid on aegade jooksul vähe muutunud. Need valmistati algsete koopiatena, kasutati sama ajastu konstruktsioonilisi elemente ja materjale.
Tõnu Piibur märgib, et istmete samet on vanaaegne, pesumasinas puhtaks pestud ja uuesti kokku õmmeldud. Istmete puidust detailid on taastatud algsete jooniste järgi.
Kolm aastat on kulunud nädalavahetustel garaažis või internetis teiste bussirestauraatorite ja ajaloolaste käest info otsimiseks.
„Huvitav on restaureerimise käigus minna otsekui teise aega ja püüda mõelda nii, nagu mõtlesid insenerid vanasti,” lausub ta. „Kui taastada liiklusvahendit sedasi, et kõik detailid ja sõlmed saab üle käidud ning renoveeritud, siis kujuneb masina hinnaks paratamatult sama suurusjärgu summa, mis uue liiklusvahendi ostmiseks.”
Tänavusel jaanipäeva-aegsel nädalal on plaanis saada Volvo SKV Katrineholm buss niivõrd korda, et sellega vanasõidukite suursõidu raames teha Eestile tiir peale. Kuna bussivaldkond on täpselt reglementeeritud, on kavas tulevikus teha mõned sõidud Tektoon-A sildi all ka kohalikele inimestele.
Kuusalu Autobaasi meestel on veel üks idee – nad plaanivad bussi valmimise ajaks panna Kiidu Tektoon-A bensiinijaama pidulikult üles stendi bussinduse ajaloost. Selleks oodatakse kohalikult rahvalt abi. Kui kodus juhtub olema vanu fotosid, kus taustaks mõni Kuusalu kandi vana buss, palutakse sellest teada anda. Pildist tehakse koopia, seda endale ei võeta.
