Kihelkonnamängu alguses oli Tapurla rannas päikeseloojangut vaatamas sadakond osalenut, päikesetõusu jõudis neist tervitama veerandi jagu.
MTÜ Veljo Tormise Kultuuriselts eestvedamisel toimuvate kihelkonnamängude peakorraldaja, Kolga kooli pärimuskultuuri õpetaja Melika Kindel valis tänavuseks tutvumiskohaks oma koduküla Tapurla. Tema esiema on Kolga ranna kuulsaim laulik Mai Kravtsov, kes elas Leotaja talus. Melika Kindeli vana-vanaema Risanda Kravtsov oli Mai pojatütar ja samuti tuntud rahvalaulik.
Kihelkonnamäng algas laupäeva, 8. juuni õhtul kell kümme Tapurlas küla keskelt, teadetetahvli juurest. Eeslaulja Jaak Johanson puhus mängu avatuks Eesti pärimusmuusika salvestamisega alustanud August Pulsti pasunal – August Pulst viis 1930ndatel aastatel rahvamuusikud Estoniasse esinema, sellesse suhtuti siis mitmeti.
Matkajuht, ajaloolane Ott Sandrak Kolgast teatas, et Tapurla küla oleks pingerea tipus, kui arvestataks, kui palju regilaule ja muud pärimust on sealt üles kirjutatud. Lisaks Kravtsovitele on kogutud laule ka Anna Paalbergilt, Ann Tootselilt, Aliide Salströmilt.
Jutu ilmestamiseks pandi käima salvestis 1913. aastast Mai Kravtsovi lauluga, selle on võtnud vaharullile Soome folklorist Armas Otto Väisanen. Tema ja Mai Kravtsovi viis kokku Kuusalu mailt pärit kodu-uurija ja bioloog Gustav Vilbaste.
Kihelkonnamängus kaasa teinud Janika Oras, Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi teadur, nimetas Mai Kravtsovi Eesti suurimaks regilauluoskajaks.
Randa mindi päikeseloojangut vaatama Mai Kravtsovilt kirjutatud „Kiigelaulu“ saatel. Tapurlas kõneldud pohiranna murrak on sarnane soome keelega.
Ümbruskonna neis külades, kus elatuti kalapüügist, räägiti pohiranna keelt, aga niiöelda pooleldi maakülades Vihasoos ja Haras juba rohkem eesti kirjakeelt, jutustas Ott Sandrak.
Rannas luges ta ette mõned read Alliku Toori ehk Viktoria Klaamase ülipikast luuletusest Tapurla küla kohta.
Tapurla asub Naskali lahe ääres, teisel pool lahte on Juminda, suvel loojub päike Juminda taha. Legend räägib, et siis, kui Tapurlat ja Jumindat veel polnud, elasid sealkandis Naskal ja Pora, kaks sõpra, kes käisid teineteisel külas. Tee peal oli haldjaid ja metsloomi, kuna kartsid neid, saatsid üksteist kuni hommikuni. Kui mõlemad naise võtsid ja lapsed tulid, kutsuti rahvast juurde ning tekkisid külad.
Rannas, teisel pool merre suunduvat Matjukse oja, mis saanud nime Tapurla ühe vanema talu järgi, on Titekivi ehk Punakivi. Varem asus see mere kaldal liival. Praeguseks on meri taandunud, kivi kasvanud rohtu ning sammaldunud, punast värvust paistab vähe.
Sealtsamast lähedalt pärit Urve Truhhanov jutustas, kuidas valvasid koos sõbrannaga, millal kivilt tited tulema hakkavad, kuid tulutult. Pärast ema selgitas, et ju polnud õige aeg.
Titekivi juurest sammuti regilaulu saatel edasi Merimägedele – kõrgele liivaluitele, kuhu katku ajal maeti peaaegu kogu selleaegne külarahvas.
Ott Sandrak: „Tapurlat laastas katk kahel korral, 17. sajandi alguses jäi küla katku tõttu täiesti tühjaks. Tulid uued inimesed ning kõigi siinsete elanike juured saavad olla 300 aasta vanused, mitte rohkem.“
Järgmine peatus oli metsas teeristis. Vanasti Leesi-Hara otseteed polnud. Mööda rannikuala kulgenud metsateid käidi varasemalt Jumindal kabelis, hiljem Leesi kirikus ja surnuaial. Lapsed käisid Leesi koolis. Kui see suleti, mindi kooli Loksale.
Sameli maja juures peatuti pikemalt. Ott Sandrak kõneles, kuidas ka Tapurlas tegeleti möödunud sajandi algupoolel piirituse salaveoga ja koguti rikkust: „Nimeliselt on siinkandi külades kuulsaks saanud need piiritusevedajad, kes jäid piirivalvele vahele või olid edevad ja tahtsid, et neid teataks. Sameli kolmekordse ja kaheksatahulise torniga maja, mis kuulub Eesti arhitektuuripärandi hulka, ehitas Theodor Liiman – Käsmus kaptenihariduse saanud mees, kes enne sõda oli Eesti saja mõjukama ärimehe seas. Temast teatakse vähe, kuna tal õnnestus koos abikaasaga põgeneda 1941. aastal üle nõrga merejää Soome. Kuni elu lõpuni elas ta perega Rootsis. Liiman oskas oma raha investeerida arukalt, mitte ainult Eesti äridesse, vaid ka laevadesse ja pankadesse mitmel pool maailmas. Tänu sellele elas Rootsis jõukalt ja abistas paljusid väliseestlasi.“
Theodor Liimani Eestisse jäänud pereliikmed küüditati.
Külavanem Erika Eluri kirjeldas, kuidas nägi Sameli maja esmakordselt 1963. aastal – tuli seda vaatama koos vanaema Benitaga, Theodor Liimani õega. Perel läks korda hoone tagasi saada 1966. aastal. Esialgu tuli palju koristada, esimesel korrusel oli peetud loomi.
Kui Sameli aiast välja astuti, asus eeslaulja rolli Mikk Sarv. Tapurla sadama lähedal paiknevale külaplatsile jõuti kihelkonnamänguga öösel pärast kella ühte.
Seal pakuti sooja suppi. Samas oli üles seatud välikino ning vaadati 1930. aastal Eesti-Saksa ühistööna valminud tummfilmi piiritusevedamisest. Tapurla külaseltsi juhi ning filmimehe Artur Talviku hinnangul võisid mõnedki stseenid olla filmitud siitkandi randades.
Tuntud rahvalaulikute kodutalu õuel Leotajal esitasid Kolga näitetrupi Kohal-olijad etüüdi, kuidas kaks rahvaluulekogujat küsitlevad kohalikku perenaist.
Kohal-olijaid oli näha-kuulda kogu õhtu vältel – külanaiste üheskoos autolavkasse minek peateel, rannas hullava noormehe-neiu omavaheline vestlus, metsas lippav jänes, haldjate hõiked, tütarlapsed metsas teineteist edasi-tagasi saatmas ja vaidlemas, vikatiga Surm hiilimas Meremägedel või piiritusevedajad piirivalvurite hirmus kiiresti kaupa edasi toimetamas.
Lavastaja Terje Varul ütles, et ühegi etüüdi teksti kirjalikult paika ei pandud, Melika Kindel tutvustas Tapurlaga seotud lugusid, noortega räägiti läbi, mida ja kuidas võiks improviseerida: „Koos Kohal-olijatega on alati vahva midagi ühiselt ette võtta.“
Terje Varul tunnustas veel: „Sügav kummardus Melikale, kes kihelkonnamängudega nii vägevat vankrit veab.“
Päikesetõusu tervitati lauluga Jalgkari neemel. Päike tõusis sel hommikul kell 4.07. Kõige lõpuks pakuti hommikuni vastu pidanud osalejatele, ka Kohal-olijatele, kuuma teed ning rabarberikooki.
