Kes on La­he­maa rah­vus­park?

KAI­SA LIN­NO,
La­he­maa Tu­ris­miü­hin­gu ju­ha­tu­se esi­mees

Mä­le­tan ker­get hir­mu- ja au­kar­tu­se­tun­net, mi­da lap­se­na tund­sin, kui mai­niti La­he­maa rah­vus­par­ki. Rah­vus­park oli ko­ha­li­ke­le seo­tud keel­du­de­ga. „Siin ei to­hi lil­le­gi mur­da, see on ju rah­vus­park!” – oli üs­na ta­va­li­ne väl­jend. Uu­ri­sin va­nae­ma käest, kas me ik­ka oma esi­va­ne­ma­te maal ra­vim­tai­mi kor­ja­ta to­hi­me.

Meie jaoks Kol­ga­kü­las oli La­he­maa rah­vus­park na­gu min­gi abst­rakt­ne koll, kes meie üle val­vas. Te­da kar­de­ti, te­da aus­ta­ti. Aga kee­gi pol­nud te­da näi­nud. Sest ta elu­koht, pe­sa oli Palm­se mõis, ku­hu meie sat­tu­si­me har­va. Palm­se oli küll ilus ja põ­nev, aga tund­sin väik­se­na, et seal peab eri­ti kor­ra­li­kult käi­tu­ma, sest kee­gi just­kui jäl­giks mind. Seal oli ku­ri ise­gi luik.

Kui hak­ka­sin 2009. aas­tal kü­la­selt­si juh­ti­ma ja La­he­maal as­ju aja­ma, sai kol­list amet­nik. Aga ik­ka sa­ma kont­rol­liv. Kee­lud jäid, au­kar­tus sa­mu­ti. Sel­leks ajaks oli rah­vus­par­gi ad­mi­nist­rat­sioon ju­ba kao­ta­tud ja rah­vus­par­gi va­lit­se­jaks saa­nud kesk­kon­naa­met. Või­ma­lik, et ko­ha­li­kud se­da ka tead­sid, aga oma­va­hel rää­gi­ti ik­ka vaid rah­vus­par­gist. La­he­maa rah­vus­park (mit­te kesk­kon­naa­met!) oli see, kes saa­tis amet­lik­ke pa­rag­rah­ve ja sät­teid si­sal­da­vaid kee­ru­li­si kir­ju, kel­le­ga tu­li vaiel­da, kes oli süü­di sel­les, et meie oma maal pi­di­me kel­le­gi tei­se reeg­leid täit­ma. Ta ei ol­nud enam abst­rakt­ne, vaid konk­reet­ne asu­tus, amet­nik, kel­le­ga tu­li iga hin­na eest või­del­da. Sest mi­da ta ka teab, meie ela­me ja ehi­ta­me nii, na­gu meie ta­ha­me!

Aeg läks, ma uu­ri­sin La­he­maa aja­lu­gu, loo­dust ja ini­me­si. Sain tar­ge­maks ja hak­ka­sin mõist­ma, kui pal­ju ole­me võit­nud tä­nu rah­vus­par­gi­le ja sel­le­ga kaas­ne­va­te­le keel­du­de­le. Ja La­he­maa rah­vus­park hak­kas mul­le sõb­raks saa­ma. Koll oli ko­dus­ta­tud, amet­nik oli omaks saa­nud. Palm­se mõi­sas käi­sin sir­ge sel­ja­ga. Hir­mu pol­nud, aus­tus jäi. Jõud­sin aru­saa­mi­se­le, et La­he­maa rah­vus­park ole­me en­ne­kõi­ke meie, La­he­maa ini­me­sed. Ela­me küll ka­hes eri maa­kon­nas, aga me ju kõik ar­mas­ta­me oma La­he­maad, oma rah­vus­par­ki. Pal­jud pe­red on ela­nud siin ju­ba sa­jan­deid. Pal­ju to­re­daid ja tar­ku ini­me­si on siia töö­le ja ela­ma sat­tu­nud just see­tõt­tu, et on rah­vus­park. Ja et rah­vus­park on siin just meie pä­rast.

Tu­ris­mi õp­pi­des sain tea­da, et La­he­maa on ka Ees­ti kõi­ge po­pu­laar­sem loo­dus­tu­ris­mi siht­koht. Siin käib aas­tas sa­du tu­han­deid kü­las­ta­jaid. Need sa­jad tu­han­ded on meie kü­la­li­sed. Ja meie saa­me ku­jun­da­da mul­jet, mis neil jääb La­he­maast, va­hel ka ko­gu Ees­tist. Tu­ris­mi­kor­ral­dus Ees­tis on muu­tu­mas. Eel­mi­sel nä­da­lal Rak­ve­res toi­mu­nud Põh­ja-Ees­ti tu­ris­mi­kon­ve­rent­sil rää­gi­ti, kui­das eda­si võiks min­na. Se­ni­selt maa­kon­na­põ­hi­selt tu­ris­mi­juh­ti­mi­selt min­nak­se üle siht­ko­ha­põ­hi­se­le juh­ti­mi­se­le. La­he­maa on tu­gev ja ar­mas­ta­tud siht­koht, oleks aeg meil en­dil se­da juh­ti­ma ha­ka­ta. See on üks põh­ju­si, miks sel ke­va­del sai loo­dud La­he­maa Tu­ris­miü­hing. Kõik ko­ha­li­kud tu­ris­mias­ja­li­sed on oo­da­tud ühin­gu­ga lii­tu­ma, et ühes­koos ha­ka­ta La­he­maad aren­da­ma, tu­run­da­ma ja juh­ti­ma üht­se siht­ko­ha­na.

Kal­lid la­he­maa­la­sed, meie rah­vus­park saab järg­mi­sel aas­tal viie­küm­neaas­ta­seks. On aeg ha­ka­ta juu­be­liks val­mis­tu­ma. Tun­da ühes­koos uh­kust sel­le üle, et La­he­maa on meie rah­vus­park, et koos ole­me­gi La­he­maa rah­vus­park.