Kahekümne esimene!

883

andre
ANDRE SEPP, Riigikogu liige, Eesti Reformierakond

Tähistasime oma riigi taas­iseseisvumise aastapäeva ja  seekord kahekümne esimest. Ilus number, millel erinevaid tähendusi – universumit arvestades on see ajaliselt vaid tühine silmapilk.

Ehk täna olekski kohane oma riiki võrrelda 21aastaseks saava noore inimesega, sest lapse kasvatamine ja eluks ettevalmistamine on elutöö igale lapsevanemale ja topeltkoormus neile, kes seda on üksi saavutanud. Vanematena ei mõõda me oma laste kasvatamist üheski vääringus ega ühikutes, vaid naudime ja väärtustame evolutsioonilist protsessi, ja mitte ainult meie, vaid ka ühiskond, mida oleme selle tegevusega rikastanud.

Samuti on ju oma riigiga, mille loomise eeldused on objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, neid väärtustades ehitamegi oma riiki. Taasloodud riik vajas emotsiooni oma rahvalt, nagu uue ilmakodaniku sünd oma vanematelt. Riigi edasine taastamine ja ülesehitus on samuti võrreldavad lapseeas põetud haigustega või tehtud lapsikustega, millel lihtsalt on oma roll kogemuste saamiseks. Piisavalt enesekindlust ja hulljulgust teha asju, mida hilisemas eas kaalutleks kuni loobumiseni. Lapsena oled ju sundseisus kasvamise, õppimise ja teiste kohustuslike tegevuste ees. Nii on noore riigi institutsioonide loomisega samuti – luua turvatunne oma kodanikele.

Kindlasti on raskeim ülesanne vanematele jagada oma teismeliste lastega rollide kehtestamist, sest pinget ja kaklusi nende jaotustega on, aga kasvades need selginevad – nii riigi korralduses kui perekondades. Kui poisist on sirgunud noormees ja tüdrukust neiu, siis on ju väljanäitamise ja ehtimise aeg ning sobiv paralleel on siin Eesti liitumisel Euroopa Liiduga.

Iga mehe kohus on oma kodu kaitsta ja riigi ülesanne kaitsta oma rahvast ja maad. Noormehed lähevad selles vanuses ajateenistusse. Püüdlik rahaasjade planeerimine ja vähesega leppimine on samuti noore inimese tunnus, nagu ka unistamine kindlustundest – kuidas ja kellega turvaliselt oma rahaasju jagada. Riik selles vanuses unistas ja kaalutles samuti ning liitus euroalaga. Hästi sobivad võrdlused, mis kattuvad nii ajaliselt kui ealiselt ja toovad meid tänasesse päeva.

Riik on valmis, tugev, kaitstud ja piisavalt edev. Just selline, nagu me oleme osanud ta ehitada, kus jätkub rahulolu ja kurtmist, kiitust ja tagantjärele tarkust. Kõik vanemad ei seisa uhkusega oma kasvatatud lapse kõrval – mõni on loobunud kohe, mõni soovib raskust jagada ja vahel ka kaotatakse usaldus.

Tõusud ja mõõnad majanduses on alati ajalised, nagu inimestel haigused – neid peab esinema, et mõista ja ravida. Samuti nagu usaldust ja solidaarsust ei õpetata meile koolitundides, vaid see on meie tõekspidamistes ja väärtushinnangutes pärandina oma vanematelt.

Usk iseendasse ja tegutsemisvabadus on iga kodaniku eeldused parema elu ja tuleviku kindlustamiseks ning seda kindlasti eestlastena omaenda ehitatud riigis. Palju õnne meile kõigile – ilus ja tugev Eesti Vabariik!