Keh­ras ava­ti Ees­tis ai­nu­laad­ne lin­nu­lau­lu koo­liõu

„Va­hel peab ole­ma liht­salt hea ju­hus, et kaua peas ol­nud idee õn­nes­tub el­lu viia,“ mär­kis Ani­ja val­la­va­nem AR­VI KA­RO­TAM.

Pü­ha­päe­val, 20. mail ava­ti Keh­ra güm­naa­siu­mi algk­las­si­de ma­ja ja kuns­ti­de­koo­li sei­nal suur loo­dus­maa­ling, mil­le au­to­rid on noo­red kunst­ni­kud Va­hur Agar ja He­le­na Han­ni. Koo­li­ma­ja ko­gu hoo­vi­pool­set sei­na kat­val pil­dil on puud ja põõ­sad, mil­lel Ees­ti­maa met­sa­des le­vi­nud 16 lin­du. Lin­nu­pil­ti­de juu­res on tä­hed ning nen­de jär­gi saab sei­na­le kin­ni­ta­tud tahv­lilt lu­ge­da, mis lin­nu­ga te­gu. Pea­le sel­le kos­ta­vad iga päev va­ra­hom­mi­kul kel­la kuuest ku­ni kel­la küm­ne­ni õh­tul kõ­la­ri­test kõi­gi nen­de lin­du­de hää­led, iga lind lau­lab jär­jest kesk­mi­selt 2-5 mi­nu­tit. Lin­nu­lau­lud sal­ves­tas tun­tud loo­du­se­mees Fred Jüs­si, kes tea­dus­tab sal­ves­ti­sel ka lin­du­de ni­me­sid.

Ani­ja val­la­va­nem Ar­vi Ka­ro­tam rää­kis, et kuu ae­ga ta­ga­si tu­lid te­ma juur­de kaks noort kunst­nik­ku, kes soo­vi­sid oma te­ge­mi­si tut­vus­ta­da ning tea­ta­sid, et ta­ha­vad mi­da­gi Ani­ja val­la jaoks te­ha.

„Ap­ril­lis kuu­lu­ta­si­me väl­ja hea­kor­rap­ro­jek­ti „Ani­ja vär­vib“ ja lu­ba­si­me, et tee­me kau­ni­maks ka mõ­ne val­la hoo­ne. Üks pool Keh­ra koo­li algk­las­si­de ma­ja ja kuns­ti­de­koo­li fas­saa­dist sai kaks aas­tat ta­ga­si vär­vi­tud, tä­na­vu taht­si­me tei­se poo­le kor­da te­ha, kuid val­la­eel­ar­vest sel­leks ra­ha ei jät­ku­nud,“ sel­gi­tas ta.

Tun­nia­ja­sest koh­tu­mi­sest noor­te kunst­ni­ke­ga sün­dis mõ­te kat­ta ine­tu fas­saad maa­li­ga.

„De­fek­tist sai efekt,“ kom­men­tee­ris Keh­ra güm­naa­siu­mi õpe­ta­ja An­ne Tan­ne.

Va­ba­le sei­na­le koo­li­ma­ja si­se­hoo­vis maa­li­sid Va­hur Agar ja He­le­na Han­ni suu­re öö­kul­li, mil­le­le pa­lu­ti ni­mi va­li­da koo­li­las­tel. Na­pi hääl­tee­na­mu­se­ga või­tis ni­mi Öö­si.

Lin­nu­lau­lu koo­liõue ava­mi­sel lin­ti ei lõi­ga­tud. Sel­le ase­mel ula­tas Va­hur Agar val­la­va­ne­ma­le ae­ro­sool­pur­gi vär­vi­ga ning pa­lus koo­li­ma­ja­sei­na­le tõm­ma­ta mõ­ned trii­bud.

Ar­vi Ka­ro­tam tä­nas li­saks lin­nu­lau­lu koo­liõue kol­me­le põ­hi­te­gi­ja­le ka OÜ Laa­dur juh­ti Ur­mas Laa­ne­mit, kel­le fir­ma lae­nas sei­na­maa­lin­gu te­ge­mi­seks tõs­tu­kid, koo­li­ma­ja õue pin­gid val­mis­ta­nud Ani­ja Lions-klu­bi, OÜd Ehi­tus­ser­vis, kes vär­vis koo­li­ma­ja ak­na­põ­sed ja –raa­mid, lin­nu­ni­me­de tahv­li tei­nud Rain Lill­sood ja Ma­ti Kat­taid ning he­li­süs­tee­mi üles sead­nud Val­dur Raiet.

„See oli us­ku­ma­tu kii­rus, mil­le­ga suut­si­me idee el­lu viia. Meie soov oli, et loo­dus tu­leks koo­li­le lä­he­ma­le – koo­lis ju õpi­tak­se loo­dust tund­ma, nä­ge­ma ja kuu­la­ma,“ lau­sus Ar­vi Ka­ro­tam.

Lin­nu­lau­lu koo­liõu läks val­la­va­ne­ma sõ­nul maks­ma üle 10 000 eu­ro, va­na fas­saa­di pa­ran­da­mi­ne ja vär­vi­mi­ne oleks te­ma hin­nan­gul tä­hen­da­nud vä­he­malt 30 000 eu­ro suu­rust ku­lu.

Sei­na­maa­lid val­mi­sid öö­sel
Va­hur Agar, kes koos elu­kaas­la­se He­le­na Han­ni­ga maa­lis nä­dal ae­ga Keh­ra koo­li väi­ke­se ma­ja sei­nu, on Keh­ra koo­li en­di­ne õpi­la­ne ning kuns­ti­de­koo­li vi­list­la­ne. Ta rää­kis, et just Ma­re Vil­lem­soo kuns­ti­tun­di­des hak­kas ta joo­nis­ta­mist ar­mas­ta­ma ning ot­sus­tas pä­rast põ­hi­koo­li lõ­pe­ta­mist jät­ka­ta õpin­guid Tal­lin­nas kuns­ti­koo­lis.

„Te­gin väi­ke­seid maa­lin­guid, ku­ni sain kok­ku He­le­na­ga. Koh­tu­si­me tant­su kau­du, kuid nüüd tee­me koos suu­ri sei­na­maa­lin­guid,“ sõ­nas ta.
Nen­de maa­lin­guid on maail­ma 28 rii­gis. Ani­ja val­las töö­ta­sid esi­mest kor­da ning see on suu­rim maal, mis nad Ees­tis se­ni tei­nud. Noo­red kunst­ni­kud kin­ni­ta­sid, et kõik puud, põõ­sad, kän­nud ja ki­vid Keh­ra koo­li­ma­ja sei­nal on reaal­selt seal­sa­mas par­gis ja sel­le ümb­ru­ses ole­mas, mi­da­gi po­le väl­ja­mõel­dud: „Käi­si­me fo­toa­pa­raa­di­ga rin­gi ja pil­dis­ta­si­me ümb­rust, pilt on teh­tud fo­to­de jär­gi. Lin­du­de pil­did sai­me Fred Jüs­silt.“

Kui­gi öö­kull Öö­si pilt le­vis sot­siaal­mee­dias ju­ba es­mas­päe­val, pol­nud see siis veel val­mis, mõ­le­mad maa­lin­gud lõ­pe­ta­ti küm­me­kond mi­nu­tit en­ne ava­mist.

„Pla­nee­ri­si­me kii­re­mi­ni val­mis saa­da, kuid ma­ja sein ja ak­na­raa­mid olid ül­la­tu­si täis ning töö­mees­tel läks nen­de vär­vi­mi­se­ga kauem, ena­mik ak­naümb­ru­si tu­li en­ne tse­men­di­ga üle te­ha. Te­gi­me siis oma tööp­laa­ni üm­ber, töö­ta­si­me öö­sel – alus­ta­si­me ka­hek­sa ajal õh­tul ja maa­li­si­me kel­la nel­ja­ni hom­mi­kul. Õn­neks on siin val­gus­tus ja meil olid ka oma val­gus­tid kaa­sas,“ ju­tus­tas Va­hur Agar.

See, et va­na sein oli lai­gu­li­ne, oli kunst­ni­ke sõ­nul ideaal­ne, va­ja­li­kud var­jud olid ju­ba ole­mas, nen­de ise te­ge­mi­ne ol­nuks tun­du­valt suu­rem töö. Öö­kul­li pil­di maa­li­mi­ne oli li­sai­dee, kui nad nä­gid suurt tüh­ja sei­na, mõt­le­sid, et seal võiks ol­la mi­da­gi suurt ja äge­dat. Öö­si te­ge­mi­sel ka­su­ta­ti pro­jek­to­ri abi, en­ne maa­li­mist pro­jek­tee­ri­ti sei­na­le mõõt­joo­ned, et pan­na pro­port­sioo­nid pai­ka, see­jä­rel ha­ka­ti kä­sit­si maa­li­ma.

Suur­te­le sein­te­le maa­li­mi­sel ka­su­ta­vad Va­hur Agar ja He­le­na Han­ni nii ae­ro­sool­vär­ve kui pints­leid. Pur­gi­värv lä­heb ti­he­dalt pra­gu­des­se ja jääb tu­ge­vam, pints­li­te­ga tu­leb täp­sus ja maa­li­li­sus, sel­gi­ta­sid nad. Nii­su­gu­sed pil­did pea­vad vas­tu aas­ta­küm­neid, kui just sein ei hak­ka mu­re­ne­ma.

„Se­da pil­ti saab liht­sas­ti pa­ran­da­da, õn­neks on see ko­du­kan­dis. Kui tee­me mi­da­gi sel­list Is­lan­dil, pa­lu­me alg­pin­na eel­ne­valt kroh­vi­da,“ sõ­nas Va­hur Agar.

Ta aval­das loo­tust, et sei­na­maa­lid tõm­ba­vad Keh­ra­le roh­kem tä­he­le­pa­nu ning neid tul­lak­se ka mu­jalt vaa­ta­ma: „Pak­ku­si­me väl­ja, et Keh­ras ja ko­gu Ani­ja val­las võiks luua suu­ri rea­list­lik­ke tai­me ja loo­ma pil­te. Näi­teks hii­gel­suur või­lill, ka­ru või re­ba­ne. Sel­list val­da ega lin­na po­le ku­sa­gil, kus kõik maa­lin­gud olek­sid loo­du­se­ga seo­tud.“

Loo­du­se­mees oli jah­mu­nud
Keh­ra koo­liõue jaoks sal­ves­ta­tud lin­nu­lau­lu­dest plaa­di tei­nud tun­tud loo­du­se­mees Fred Jüs­si üt­les Sõ­nu­mi­too­ja­le, et oli heas mõt­tes jah­mu­nud, kui val­la­va­nem Ar­vi Ka­ro­tam tal­le lin­nu­lau­lu koo­liõue ideed tut­vus­tas.

„See on täies­ti ai­nu­laad­ne. Ta­va­li­selt nii­su­gu­ne asi ke­da­gi ei hu­vi­ta. Poi­sid tun­ne­vad küll au­to­mar­ke, kuid mit­te lin­nu­lau­lu. Mi­nu jaoks oli see idee vä­ga ül­la­tav ja ka he­li­re­žis­söör, kel­le­ga koos te­gi­me sel­le plaa­di, oli ot­se­ko­he nõus,“ kin­ni­tas ta.

Lin­nu­lau­lup­laat Keh­ra koo­liõue tar­vis sai kok­ku pan­dud Fred Jüs­si va­ra­se­ma­test lin­nu­lau­lu­de sal­ves­tus­test, mis enam­jaolt on ko­gu­tud Kõr­ve­maa met­sa­dest. Ta tut­vus­tas neid 8 aas­tat iga­nä­da­la­ses raa­dio­saa­tes „Loo­du­se aa­bits“: „Aga siin po­le nad pi­kalt, üks lind lau­lab ku­ni viis mi­nu­tit. Nad lau­la­vad taus­taks, va­li­si­me lii­gid, mis ei tüü­ta ega hak­ka när­vi­de­le. Nii et kee­gi ei to­hiks öel­da, oh ju­mal, jäl­le hak­kab see pih­ta. Mõ­te po­le sel­les, et is­tud pin­gil ja püüad lin­de ära tun­da, vaid kui laps siin neid pi­de­valt kuu­leb, jääb lõ­puks mi­da­gi meel­de. Kui jääb meel­de, te­kib hu­vi ja sel­lest võib kas­va­da tõm­me või ar­mas­tus loo­du­se vas­tu. Siis kas­va­vad neist hoo­pis teist­su­gu­sed ini­me­sed, kui need, kes tee­vad ko­hu­ta­vaid raieid, reos­ta­vad õh­ku. See on sü­ga­valt kul­tuu­ri kü­si­mus.“