
„Vahel peab olema lihtsalt hea juhus, et kaua peas olnud idee õnnestub ellu viia,“ märkis Anija vallavanem ARVI KAROTAM.
Pühapäeval, 20. mail avati Kehra gümnaasiumi algklasside maja ja kunstidekooli seinal suur loodusmaaling, mille autorid on noored kunstnikud Vahur Agar ja Helena Hanni. Koolimaja kogu hoovipoolset seina katval pildil on puud ja põõsad, millel Eestimaa metsades levinud 16 lindu. Linnupiltide juures on tähed ning nende järgi saab seinale kinnitatud tahvlilt lugeda, mis linnuga tegu. Peale selle kostavad iga päev varahommikul kella kuuest kuni kella kümneni õhtul kõlaritest kõigi nende lindude hääled, iga lind laulab järjest keskmiselt 2-5 minutit. Linnulaulud salvestas tuntud loodusemees Fred Jüssi, kes teadustab salvestisel ka lindude nimesid.
Anija vallavanem Arvi Karotam rääkis, et kuu aega tagasi tulid tema juurde kaks noort kunstnikku, kes soovisid oma tegemisi tutvustada ning teatasid, et tahavad midagi Anija valla jaoks teha.
„Aprillis kuulutasime välja heakorraprojekti „Anija värvib“ ja lubasime, et teeme kaunimaks ka mõne valla hoone. Üks pool Kehra kooli algklasside maja ja kunstidekooli fassaadist sai kaks aastat tagasi värvitud, tänavu tahtsime teise poole korda teha, kuid vallaeelarvest selleks raha ei jätkunud,“ selgitas ta.
Tunniajasest kohtumisest noorte kunstnikega sündis mõte katta inetu fassaad maaliga.
„Defektist sai efekt,“ kommenteeris Kehra gümnaasiumi õpetaja Anne Tanne.
Vabale seinale koolimaja sisehoovis maalisid Vahur Agar ja Helena Hanni suure öökulli, millele paluti nimi valida koolilastel. Napi häälteenamusega võitis nimi Öösi.
Linnulaulu kooliõue avamisel linti ei lõigatud. Selle asemel ulatas Vahur Agar vallavanemale aerosoolpurgi värviga ning palus koolimajaseinale tõmmata mõned triibud.
Arvi Karotam tänas lisaks linnulaulu kooliõue kolmele põhitegijale ka OÜ Laadur juhti Urmas Laanemit, kelle firma laenas seinamaalingu tegemiseks tõstukid, koolimaja õue pingid valmistanud Anija Lions-klubi, OÜd Ehitusservis, kes värvis koolimaja aknapõsed ja –raamid, linnunimede tahvli teinud Rain Lillsood ja Mati Kattaid ning helisüsteemi üles seadnud Valdur Raiet.
„See oli uskumatu kiirus, millega suutsime idee ellu viia. Meie soov oli, et loodus tuleks koolile lähemale – koolis ju õpitakse loodust tundma, nägema ja kuulama,“ lausus Arvi Karotam.
Linnulaulu kooliõu läks vallavanema sõnul maksma üle 10 000 euro, vana fassaadi parandamine ja värvimine oleks tema hinnangul tähendanud vähemalt 30 000 euro suurust kulu.
Seinamaalid valmisid öösel
Vahur Agar, kes koos elukaaslase Helena Hanniga maalis nädal aega Kehra kooli väikese maja seinu, on Kehra kooli endine õpilane ning kunstidekooli vilistlane. Ta rääkis, et just Mare Villemsoo kunstitundides hakkas ta joonistamist armastama ning otsustas pärast põhikooli lõpetamist jätkata õpinguid Tallinnas kunstikoolis.
„Tegin väikeseid maalinguid, kuni sain kokku Helenaga. Kohtusime tantsu kaudu, kuid nüüd teeme koos suuri seinamaalinguid,“ sõnas ta.
Nende maalinguid on maailma 28 riigis. Anija vallas töötasid esimest korda ning see on suurim maal, mis nad Eestis seni teinud. Noored kunstnikud kinnitasid, et kõik puud, põõsad, kännud ja kivid Kehra koolimaja seinal on reaalselt sealsamas pargis ja selle ümbruses olemas, midagi pole väljamõeldud: „Käisime fotoaparaadiga ringi ja pildistasime ümbrust, pilt on tehtud fotode järgi. Lindude pildid saime Fred Jüssilt.“

Kuigi öökull Öösi pilt levis sotsiaalmeedias juba esmaspäeval, polnud see siis veel valmis, mõlemad maalingud lõpetati kümmekond minutit enne avamist.
„Planeerisime kiiremini valmis saada, kuid maja sein ja aknaraamid olid üllatusi täis ning töömeestel läks nende värvimisega kauem, enamik aknaümbrusi tuli enne tsemendiga üle teha. Tegime siis oma tööplaani ümber, töötasime öösel – alustasime kaheksa ajal õhtul ja maalisime kella neljani hommikul. Õnneks on siin valgustus ja meil olid ka oma valgustid kaasas,“ jutustas Vahur Agar.
See, et vana sein oli laiguline, oli kunstnike sõnul ideaalne, vajalikud varjud olid juba olemas, nende ise tegemine olnuks tunduvalt suurem töö. Öökulli pildi maalimine oli lisaidee, kui nad nägid suurt tühja seina, mõtlesid, et seal võiks olla midagi suurt ja ägedat. Öösi tegemisel kasutati projektori abi, enne maalimist projekteeriti seinale mõõtjooned, et panna proportsioonid paika, seejärel hakati käsitsi maalima.
Suurtele seintele maalimisel kasutavad Vahur Agar ja Helena Hanni nii aerosoolvärve kui pintsleid. Purgivärv läheb tihedalt pragudesse ja jääb tugevam, pintslitega tuleb täpsus ja maalilisus, selgitasid nad. Niisugused pildid peavad vastu aastakümneid, kui just sein ei hakka murenema.
„Seda pilti saab lihtsasti parandada, õnneks on see kodukandis. Kui teeme midagi sellist Islandil, palume algpinna eelnevalt krohvida,“ sõnas Vahur Agar.
Ta avaldas lootust, et seinamaalid tõmbavad Kehrale rohkem tähelepanu ning neid tullakse ka mujalt vaatama: „Pakkusime välja, et Kehras ja kogu Anija vallas võiks luua suuri realistlikke taime ja looma pilte. Näiteks hiigelsuur võilill, karu või rebane. Sellist valda ega linna pole kusagil, kus kõik maalingud oleksid loodusega seotud.“
Loodusemees oli jahmunud
Kehra kooliõue jaoks salvestatud linnulauludest plaadi teinud tuntud loodusemees Fred Jüssi ütles Sõnumitoojale, et oli heas mõttes jahmunud, kui vallavanem Arvi Karotam talle linnulaulu kooliõue ideed tutvustas.
„See on täiesti ainulaadne. Tavaliselt niisugune asi kedagi ei huvita. Poisid tunnevad küll automarke, kuid mitte linnulaulu. Minu jaoks oli see idee väga üllatav ja ka helirežissöör, kellega koos tegime selle plaadi, oli otsekohe nõus,“ kinnitas ta.
Linnulauluplaat Kehra kooliõue tarvis sai kokku pandud Fred Jüssi varasematest linnulaulude salvestustest, mis enamjaolt on kogutud Kõrvemaa metsadest. Ta tutvustas neid 8 aastat iganädalases raadiosaates „Looduse aabits“: „Aga siin pole nad pikalt, üks lind laulab kuni viis minutit. Nad laulavad taustaks, valisime liigid, mis ei tüüta ega hakka närvidele. Nii et keegi ei tohiks öelda, oh jumal, jälle hakkab see pihta. Mõte pole selles, et istud pingil ja püüad linde ära tunda, vaid kui laps siin neid pidevalt kuuleb, jääb lõpuks midagi meelde. Kui jääb meelde, tekib huvi ja sellest võib kasvada tõmme või armastus looduse vastu. Siis kasvavad neist hoopis teistsugused inimesed, kui need, kes teevad kohutavaid raieid, reostavad õhku. See on sügavalt kultuuri küsimus.“






