Kes Kehras käinud ja näinud linna kunagist uhkust, kolmest küljest sammastega kaunistatud nõukogudeaegset paleed ehk klubihoonet, see saab aru, mis tunded on kohalike keskealiste ja vanemate elanike südames. Nemad mäletavad veel, kui majas käis elu, peeti uhkeid pidusid, olid kontserdid ja etendused. Ka Sõnumitooja on teinud seal toimunust lugusid.
Endine juhataja rääkis, et nüüd, kus klubist kõneldakse taas palju, kutsuti teda noortekeskusesse tutvustama, mida maja endast kujutas ja mis seal tehti. Noortel isiklik side puudub, neile on klubi vaid veider tondiloss.
Kui internetis otsida, leiab kehralaste tehtud fotosid sellest, kuidas maja seest praegu välja näeb – osades ruumides on laed alla rippumas, põrandates augud, praht ja niiskusest üleskobrutanud värvilaikudega seinad. Aeg on teinud oma töö.
