Kehra päevakeskuses meenutati tehaseklubi

861

Hiljaaegu andis Anija vallavalitsus tehasele klubihoone jaoks lammutusloa, millal lammutama hakatakse, pole teada.

Esmaspäeval, 25. veebruaril sai Kehra päevakeskuses kokku eakate kohvik-klubi, meenutati Kehra tselluloositehase ametiühingu klubi töid ja tegemisi. Kokku oli tulnud päevakeskusse 17 inimest.

Pensionär, veetsehhi endine töötaja Madis Kask: „Olin 1955. aastal tehnikumipoiss, kui tehase klubile pandi nurgakivi ja seda hakati ehitama. Mind saadeti Kehrasse santehnika praktikumile. Majad olid ehitusjärgus, viimistlemata, küttetrassid olid veel sisse ehitamata. Sealsamas Kose 14 panin torusid majja, teised olid tehase sööklat viimistlema läinud. Vaatasin teise korruse aknast välja ja seal oli suur orkester kohal –  kõik ümber kivi.

Minu onu oli tehase klubihoone töödejuhataja. Ta rääkis mu vanematekodus aeg-ajalt klubihoone ehitusest. Mäletan, et klubihoone ehitus soikus vahepeal, sest projektis olid vead seoses katusega.“

Kehra tehase klubi kauaaegne juhataja Milvi Mänd: „Enne mind olid viis inimest proovinud klubihoonet juhtida. Üks värvikamaid oli Laine Sirkas, kes esitas inimestele suuri nõudmisi etiketi alal. Kinno ei tohtinud kunagi tulla üleriietes. Alati pidi väga šikk olema, nagu see tol ajal moes oli. Ta ei leidnud kohalikega eriti kontakti. Suure töökoormuse tõttu otsustas kohast loobuda. Aga mulle öeldi lihtsalt paar päeva enne 6. augustit 1962, et nüüd olen määratud klubi juhatajaks ja seal siis olin 2003. aastani. 

Meenub, kuidas soojaveetorud olid lõhkenud, kui tulin ühel 1993. aasta märtsihommikul kohale. Klubi keldrisse hakkas tulema ka üleuputusvett Kehra jõest. Siis käidi peaaegu pidevalt klubihoone keldris vett välja pumpamas, vesi ulatus kuni elektrikilbini. Mõtlesime, et nagu meil oli koosseisuline orkester, pidanuks siis juba olema koosseisuline tuletõrjeüksus. Seepärast ongi järele jäänud albumid, mida me siin vaatame, väga kahjustatud.“

Pensionär, lasteaia meditsiiniõena töötanud Helve Kask: „Kõige rohkem on mul meeles tsehhide vahelised võistlused muusikas, deklameerimises, eks neid oli igasuguseid. Kõik inimesed püüdsid suure entusiasmiga uut ja huvitavat luua. Kõik lootsid, et neil läheb võistlustel hästi. Preemiaks sai näiteks sõita ekskursioonile Leningradi. Minagi olin ühes tehase klubihoone ansamblis, pojad käisid tehnikaringis ja raadioringis. Lapsi oli siis lihtne kasvatada, neil oli kogu aeg tegevust, ei pidanud muretsema, et oleksid paha peale läinud. Isegi puhkpilli mängisid mõlemad sealsamas tehase klubis.“

Tehase ametiühinguorganisatsiooni esimees Jüri Lillsoo, hilisem Kehra linnapea ja Anija vallavanem, praegu vallavolikogu liige: „Kehra klubihoone oli kultuuritempel. Regulaarsed tantsuõhtud, palju ringe, ei olnud telekat ega arvutit, millega oma aega sisustada.

Mina pidin kuuekümnendate lõpust saadik ametiühingu esimehena hoolitsema klubihoone majandusliku käekäigu eest – et maja oleks köetud ja valge. Eks klubihoones toimus kõiksugu üritusi, mis olid osaliselt pereüritused, tantsuõhtud, koosolemised, aga ka ametlikumat laadi. Oma esimest kokkusaamist ameti­ühingu esimehena sõjaveteranidega mäletan siiani, see oli ka klubihoones. Istusime siis tavaliselt, tehase direktor, partorg, mina lauas, klaasid, mitte pitsid, olid triiki viina täis. Küsisin, kas peaksin midagi ütlema sissejuhatuseks. Partorg vastas, et kui ütlen, siis öelgu ma kohe, sest pärast klaasi pole enam võimalik kellelegi eriti midagi öelda.

Tehases seiskus kogu tootmine avarii tagajärjel. Oli lihtsalt vaja katel ära remontida, et edasi töötada. Majandusministeeriumist rahalist abi soodakatla remondiks ei eraldatud ja otsustati kogu tehas pankrotimenetluse kaudu erastada. Kõik tehase bilansis olev vara läks 1. märtsil 1993 pankrotivara hulka, sealhulgas ka klubihoone. 1993. aasta augustis tuli seadusemuudatus, et sotsiaal- ja kultuuriobjektid ei kuulu pankroti kaudu erastamisele, kuid see ei omanud tagasiulatuvat jõudu. Me olime omavalitsusega sellest ilma jäänud. Raha ei saanud taotleda erafirmale kuuluvale objektile ja nii ta läkski, nii lihtsalt läkski. Tehas ju selle eest eriti ei hoolitsenud.“