Näitusel on üle 80 telefoni, neist vanimad 1950-60ndatest aastatest.
„See on eelmise aasta näituse järg, siis olid väljas talispordivahendid, nüüd telefonid,“ ütles telefoninäituse üks korraldaja, Kehra gümnaasiumi õpetaja Anne Tanne. Näituse koostamisel ja ülespanekul olid ametis ka õpetajad Piret Urmet ja Toomas Tanne. Ettevalmistusi hakati tegema sügisel, kõigil paluti tuua eksponaate, jõulude paiku hakati neid kokku koguma.
Möödunud reedel koolimaja fuajees avatud näitusel on kõige vanematest ja suurematest telefoniaparaatidest Toomas Tanne seatud kompositsioon, niinimetatud telefonipuu. Selle keskmes on kolm taksofoni – vanim nõuka-ajast, millega helistamiseks oli vaja kopikaid, uuem 2000ndatest, kui helistada sai telefonikaardiga. On ka laua- ja seinatelefonid, direktori kommutaator ning kaevanduse lõhkamiskindel telefon.
„Taksofonid tõi näitusele üks meie kooli poiss oma sugulaselt, kaevanduse telefon ja kommutaator on õppealajuhataja abikaasa omad. Üks õpilane tõi meile pildi oma vanavanaemast, kes töötas keskjaamas kõneoperaatorina,“ rääkis Anne Tanne.
Metallist ja plahvatuskindel kaevanduse analoogtelefon oli mõeldud kasutamiseks Kohtla-Järve kaevanduses: kaevur valis kettal numbri, kui soovis midagi teatada ning sai ka ise infot maa pealt. Direktori telefon ehk kommutaator on pärit 1950-60ndatest, kuid neid kasutati ka veel 1980ndatel. Kuna majja tuli sel ajal vaid üks telefoniliin, sai vastaja suunata helistaja edasi majasisesele telefonile. Kehra kooli näitusel olev kommutaator oli kasutusel ilmselt ühes mööblitehases.
Kooli fuajee seintel lukustatud stendil on üle 60 mobiiltelefoni, valmistatud aastatel 1984-2012.
„Kõige vanemad on kaks suurt NMT 450 telefoni aastast 1984, ligi viiekilosed kohvrid,“ sõnas Anne Tanne.
Mobiiltelefonide kõrval juhtis ta tähelepanu kolmele piiparile – need on enne taskutelefonide levikut kasutatud väikesed sidevahendid, mille abil sai edastada sõnumikeskuse kaudu sõnumeid. Näitusel on kaks sõnumi- ja üks häälpiiparit, mis on siiani töökorras.
Kõik näitusel olevad telefonid on varustatud infoga. Selle otsis Anne Tanne kokku internetist: „Mõne telefoni kohta oli infot vähe, mõne kohta pidin lugema 120leheküljelist instruktsiooni, enne kui leidsin selle valmistamise aasta. Kummaline, et esimeste mobiiltelefonide kohta olid põhjalikud kirjeldused koos skeemidega, justkui oleks igaüks neid kodus hakanud vajadusel parandama.“
Õpetaja jutustas, et kolleegid küsisid, miks nad oma aega ja energiat nii mahuka ettevõtmise jaoks kulutavad.
„Ju me siis oleme omamoodi kiiksuga, kuid meile tohutult meeldib seda teha ja tundub, et ka lastele vaadata – nende jaoks on see ju elustunud ajalugu,“ märkis Anne Tanne ning tänas kõiki, kes tõid näituse jaoks põnevaid eksponaate: „Suurim tänu Paul Luškovile, Kaja Sarapuule, Reesi Kuslapile, Toomas Kännule, Juta Mölderile, Dundy Sepmannile, Malle Tannele, Aldur Talkopile ja Mattias Oleskile.“
Telefoninäitus on koolis avatud 25. veebruarini, vaatama on oodatud kõik huvilised.
