
Kodukandi ajaloo uurimise ja talletamisega tegelev MTÜ Kehra Raudteejaam korraldas Kehra muuseumis laupäeval, 21. septembril 12. ajalookonverentsi. Tänavusel konverentsil kõneldi mõisate olulisusest Eesti ajaloos, põhifookuses oli Kehra mõis. Moderaator, ajaloolane Priit Raudkivi selgitas, et mõisateema pakkus välja MTÜ üks asutajaliige Valdo Praust, kes on suur mõisaajaloo entusiast ja Kehra patrioot.
Konverentsi vastu oli suur huvi, Kehra muuseumi saal oli rahvast täis, kohal oli 60 inimest. Neid tervitanud Anija vallavolikogu esimees Jaanus Kalev märkis, et on väga hea kohalikule rahvale meelde tuletada, kui oluline on Kehra südames asuv hoone, millest käiakse iga päev mööda. Ta ütles, et on ka ise Kehra mõisa peahoones sündinud, ajal, mil seal tegutses haigla. Praegu on endine mõisa härrastemaja erakätes, osa mõisale kuulunud hooneid ümber ehitatud, mõned hävinud või lammutatud.
Tänavuse ajalookonverentsi kavas oli viis ettekannet. Tartu Ülikooli emeriitprofessor Tiit Rosenberg rääkis mõisast kui majandusüksusest. Ta selgitas, et mõisatel on Eesti ajaloos olnud palju eri tähendusi, sealhulgas on mõisad olnud sajandeid väga oluline maaomandi vorm ning paljuharuline majapidamine. Tartu Ülikooli doktorant Elis Pärn kõneles Eesti puitmõisate arengust 18. sajandist 20. sajandi alguseni. Valdo Praust tegi ülevaate Kehra mõisa asutamisest kuni riigistamiseni eelmise sajandi alguskümnendeil. Maaülikooli professor Mati Koppel jutustas sordiaretusest Eestis ja Kehra mõisas 20. sajandi esimesel poolel. Kuna ettekanded olid planeeritust pikemad, jäi ajanappusel ära MTÜ Kehra Raudteejaam tegevjuhi Anne Oruaasa ettekanne Kehra mõisa härrastemajas aastatel 1956-1994 tegutsenud haiglast. Ta saatis esitluse toimetusele lühikokkuvõtteks, pikemalt kõneleb Anne Oruaas sellest huvilistele 17. oktoobril Kehra sotsiaalkeskuses.
Pärast ettekandeid viis Valdo Praust huvilised Kehrasse ekskursioonile, näitas mõisaga seotud hooneid ja endiste hoonete asukohti.
Ajalookonverentsi läbiviimiseks sai MTÜ Kehra Raudteejaam kohaliku omaalgatuse programmist 1779,20 eurot toetust.
Kehra kireva ajalooga mõis
Eesti mõisate ajalugu põhjalikult uurinud Valdo Praust nimetas Kehra mõisa ajalugu väga kirevaks. Ta jutustas, et 13. sajandil andis Taani kuningas Erik Adraraha ehk Plovpennig Kehra ja Paasiku alad Tallinna piiskopile Thorkillile. Valdo Praust selgitas, et tollal oli vesiveski ehitamise võimalus väga oluline ja ka Tallinna piiskop vajas veskikohta. Tõenäoliselt sai ta selle Kehra küla tagumise sopi ehk Kaunissaare näol, Kaunissaarde oli hiljemalt 14. sajandiks rajatud piiskopimõis. Kehrasse kui piiskopi lossilääni alale ehitati millalgi enne Liivi sõda mitu vesiveskit. Kehra mõisa hilisema peahoone kohal asus Karukse veski.
Veski kohale rajas mõisa vahemikus 1624-1637 Tallinna raehärra ja laekur Heinrich Bade, kes oli abiellunud läänistamise kaudu Kehra alad endale saanud Euphemia Kritteni tütre Elisabethiga. Elisabethi õde Gerdrut abiellus Saksamaal kolmekümneaastase sõja ajal Koblenzi linna ülemkomandant olnud Wilhelm Monier´ga. 1667. aastaks oli peaaegu kogu Kehra mõisa hilisem ala nende väimehe Gabriel von Elveringi käes. Gabriel von Elvering oli teoloogiaprofessor, lõpetanud Academia Gustaviana, täiendanud end paljudes ülikoolides. Aastatel 1652-56 oli ta Tartu Ülikooli usuteaduste professor, ühtlasi kuninglik bibliotekaar ehk ülikooli raamatukogu juhataja. Kui ülikool 1656 Vene-Rootsi sõja tõttu Tallinna evakueeriti, tuli Tallinnasse, temast sai Oleviste koguduse pastor ja Tallinna superintendent. Tema korrastatud on Oleviste kiriku raamatukogu, mis on Eestis üks tähtsamaid tänini säilinud haruldaste vanade raamatute kogumeid.
Kehra mõisa esimene peahoone asus Valdo Prausti hinnangul hilisema valitsejamaja kohas. Valitsejamaja oli hiljem sovhoosi kontor ja veel hiljem ka Anija vallamaja. Esimene mõisamaja oli ilmselt keskse mantelkorstnaga lihtne vanabalti tüüpi peahoone. Mõisa juurde kuulusid aidad, tõllakuur, tall, karjakastell, eemal ka kaks rehehoonet. Hilisema peahoone kohal oli 17. sajandil park.
1690ndatel aastatel mõis riigistati ning pärast Põhjasõda, kui tagastatavatele mõisatele otsiti pärijaid, sai Kehra mõisa omanikuks Gabriel von Elveringi lapselaps Susanna. Tema ja ta järeltulijate käes oli mõis 1760. aastani, seejärel pandi müüki. Mõisa ostis leskproua Gerdruta Magdalene von Brevern, kellele kuulusid ka uhked kivimõisad Maardus ja Kostiveres. Brevernide perekonna käes oli Kehra mõis 1820. aastani. Sellel ajal, ilmselt ajavahemikus 1813-1816, ehitati vana mõisa pargi keskele mõisa uus varaklassitsistlik puidust peahoone.
1820. aastal ostis esialgu pandile võetud Kehra mõisa Juuru kihelkonnast Maidla mõisast pärit Friedrich von Maydell. Maidellyde ajal ehitati 1840ndatel mõisa viinaköök ja uus valitsejamaja, kus nõukogude-ajal asus sovhoosi kontor, mis hävis tules 1996, kui seal asus Anija vallamaja. Järgmise omaniku Dietrich Johann Georg von Tiesenhauseni ajal ehitati 1852. aastal mõisa pesuköök-saun ning kivist lambalaut, mis oli viinaköögi kõrval üks kahest esimesest kivihoonest Kehra mõisas. Hiljem oli seal hobusetall. Tugevalt ümberehitatuna asus selles 2019. aastani linna katlamaja, nüüdseks on hoone lammutatud.
Kehra viimane mõisahärra oli Pärnumaalt Vahenurme mõisast pärit Wilhelm von Ulrich, kes oli lõpetanud ohvitserina Peterburi insenerikooli. Hiljem täiendas ta end inseneriakadeemias ja sai jalaväekindraliks. Aastatel 1859-1868 oli ta Eestimaa kuberner, see oli keisririigi kõige tähtsam ametikoht siinmail. Kehra mõisas tehti tema ajal totaalsed ümberehitustööd.
Valdo Praust sõnas, et pole teada, kas härrastemajast ja valitsejamajast jäi pärast seda üldse midagi peale seinte ja laetalade alles. 1870ndatel aastatel tehti ümber mõisasüdame uus tee, ehitati uus kivist ait, mis on praeguseni alles, viinaköögi asemele tehti meieri maja, valmisid uus maakividest rehi ning puutöökoda-sepikoda.
Wilhelm von Ulrich pärandas Kehra mõisa oma tütrele Marie von Ulrichile. Tema ei suutnud seda majandada, mõis jäi suurtesse võlgadesse. Aastatel 1910-1912 võttis Marie von Ulrichilt mõisamajanduse üle põllumajanduse edendamiseks baltisaksa aadlike loodud Eesti Põllumajanduse Selts. Mõisa elama jäänud Marie von Ulrichile hakkas selts maksma 8500 rubla ülalpidamistasu aastas. Oskustöölise aastapalk oli sel ajal 400-500 rubla.
1912. aastal ehitati Kehra mõisa peahoone taas ümber. Valdo Praust oletas, et enne seda ei olnud härrastemajal tõenäoliselt verandat, kahekordset juurdeehitust ega vintskappe.
Suured plaanid seiskusid sõja tõttu
Valdo Praust jutustas, et põllumajanduse seltsi ajal algas Kehra mõisa tormiline areng, algatati mitu suurprojekti, kuid paraku jäid need pooleli, sest 1914. aastal algas Esimene maailmasõda.
1914 valmis mõisa uus laut, kuid selle meiereiosa jäi ehitamata ja sisseseade Saksamaalt tarnimata. Ka uus kuivati valmis 1914, kuid sisseseadet Saksamaalt tuua ei jõutud. Kuivati projekteerimisel võeti aluseks Saksamaal Halles asunud Wilhelm Jägeri masinatehases valmistatud uut tüüpi kõrge viljakuivati projekt. Selle ümber kavandas sobiva maja ka mõisa lauda projekti teinud Peterburist pärit arhitekt Walter Voigt. Kuivati esimesele korrusele kavandas ta kontori ja viljalaboratooriumi, teisele-kolmandale korrusele aida laod, lisaks projekteeris majale kõrge torni. Hoone sai valmis, kuid kuivatina töötada ei saanud. 1930ndatel alustas seal tegevust rahvamaja. 1957. aastal see põles, hiljem ehitati vanadele müüridele uus rahvamaja.
Suur saeveski koos palgiparvetussadamaga ja kitsarööpmelise raudteega ehitati 1912-1913 Kehras küll valmis, kuid pooleli jäi ka seltsi eestvõttel alanud Baltisaksa põllutöökooli rajamine.
Kooli jaoks eraldati 3hektariline maatükk Ülejõel. Rajati Jõe tänav ja selle lõppu üle jõe korralik puidust sild. Baltisaksa arhitektilt Ernst Kühnertilt telliti 1912. aastal koolimaja projekt. Põllutöökool oli mõeldud 30 õpilasele, hoonesse kavandati ka internaat ning direktori ja õpetajate korterid. Ehitus algas 1912 ning 1914. aasta sügiseks oli katus peal, kuid maja jäi krohvimata, osa aknaid ette panemata, sisetööd tegemata, sest algas sõda. Mitu aastat seisis poolik maja tühjana. 1922. aastal võeti palkideks lahti ja müüdi Väike-Maarjasse, kuhu vajati gümnaasiumihoonet. Seal hakkas see koolina tööle 1923. aastal. 1970. aastal hoone põles ega taastatud.
Maailmasõja tõttu jäi ära ka mõisa metsamaterjalile kasutuse leidmiseks Kehrasse puumassi ja paberivabriku rajamine.
Vabriku planeerimist alustati sellest, et pandi kirja ümbruskonna 20 mõisa metsade varud ja lasti inseneridel mõõta Jägala jõe vooluandmed. 1913. aastal võeti ühendust Riias asuva inseneribürooga, et hakata Euroopas otsima seadmete valmistajat. Tehase kogumaksumuseks hinnati 180 000 rubla. See oli natuke rohkem kui hinnati kogu Kehra mõisa väärtuseks. 1914. aasta augustis pidid Kehrasse jõudma seadmete üldkavandid, sellele järgnema tehase hoonete projekteerimine ja ehitamine. Kindlad plaanid nurjas sõda.
Alanud maailmasõja tõttu jäi veel enne kruntide jagamist katki Ülejõele luksusliku aedlinna rajamine, kuigi projekt oli valmis – Baltisaksa põllutöökooli taha kavandatud supelasutuse ja tenniseväljakutega luksusvillade rajooni oli plaanitud üle 40 villa.
Kehra mõisapreili Marie von Ulrich suri 1926. aastal. Aasta varem, 1925, võttis Eesti Vabariik Kehra mõisa üle. Kuni 1930ndate lõpuni jätkus seal sordi- ja tõuaretus.
Lastesõim, korterid, haigla
Alates 1937. aastast kuulus mõisa härrastemaja Kehra tehasele ja kasutati kortermajana. Aastatel 1946 -1956 tegutses mõisa alumisel korrusel tehase töötajate laste lastesõim.
Aastatel 1956-1994 asus Kehra mõisa peahoones haigla. Esimene haigla avati 4. detsembril 1944 Jõe tänaval, väikeses elumajas praeguse aadressiga Jõe 9. Haiglasse võeti peamiselt nakkushaigustega – tüüfus, düsenteeria, angiin, gripp. Esialgu puudusid seal voodid, haiged lamasid õlgedel ja madratsitel, mehed ja naised koos ühes palatis.
1945. aasta detsembri lõpus viidi haigla Ülejõele Laueri majja Tamme tänaval. Haiglas oli üks meeste ja üks naiste palat, kokku 15 voodikohta. Mansardkorrusel oli sünnitusosakond, kus ühte ruumi mahtusid nii palat kui sünnitustuba. Haiglat juhatas Narvast pärit doktor Aleksei Luškov, olid 3 õde ja 2 sanitari. Oma transporti haiglal ei olnud, haiged viidi kohale kanderaamil, vajadusel üle raudteesilla. Laueri majas oli haigla 11 aastat.
Detsembris 1956 valmis praegusel Laste tänaval lastesõime uus maja ning haigla töötajatel valmis plaan hõivata lastesõimest vabanenud ruumid. Haigla üleviimine Laueri majast härrastemajja oli haigla töötajate enda initsiatiiv. Eestvedajad olid doktor Luškov ja velsker Heino Gustavson. Tehasega seda ei kooskõlastatud, aga alevi täitevkomitee esimehe Alide Jakula toetus oli arstidel olemas. Kogu haigla koliti ringi ühe ööga üle jäätunud Jägala jõe 1956. aasta detsembris. Konflikti tehasega käis klaarimas tervishoiuminister isiklikult.
1958 nimetati haigla Kehra linnahaiglaks. Juhataja oli alates 1952. aastast Evi Kanarik. Aastatel 1960-1974 oli peaarst röntgenoloog Karl Mihelson. 1961 avati hambaproteesikabinet. Sama aasta lõpus oli haiglas 35 voodikohta ja 74,5 ametikohta. 1963 kolisid mõisamajast välja viimased elanikud. Haiglasse toodi apteegimajast ka ambulatoorium ja hambaarst. 1963 oktoobrist kuni 1964 maini oli haiglas düsenteeriapuhangu tõttu ka nakkusosakond.
1946-1966 sündis Kehra haiglas keskmiselt 90 last aastas. Viimane laps sündis seal 18. juulil 1966. 1969 töötasid haiglas 11 arsti, 15 hooldusõde, lisaks veel 25 meditsiinilise ja 21 majanduspersonali töötajat. Olid günekoloogi, lastearsti, röntgeni, füsioteraapia, hambaarsti ja hambaproteesi kabinetid. Aastatel 1974-1979 oli peaarst Jaak Öpik, 1979-1994 Aleksander Kilk. 1984 loodi haigla juurde kiirabi. 1989. aastal valmis haigla kõrvale uus ambulatoorium koos apteegiga. 1992 nimetati linnahaigla ümber Kehra haiglaks. 31. detsembril 1994 haigla likvideeriti.






