
Oktoobri alguses, paar päeva enne maailmakuulsaks saanud Liverpooli ansambli The Beatles laulja John Lennoni sünniaastapäeva said Kehras aastate järel taas kokku mehed, kes on olnud briti bändi suured asutajad ja kuulunud Eesti Biitlite Klubisse.
Estonian Beatles Club ehk Eesti Biitlite Klubi asutati 1988. aastal Kehras, kuna selle juht, Kehra kooli kunagine õpetaja Nikolai Ivanov elas Kehras. Biitlite-klubi loomise idee tekkis tema sõnul Tallinnas Harjumäel, kus igal pühapäeval oli heliplaatide vahetus.
„Kui linnas oli laulev revolutsioon, siis meie tegime samal ajal revolutsiooni Kehras,“ sõnas klubi üks asutajatest, toona Kehras elanud Valev Lillipuu.
Klubi asutamiskoosolek oli The Beatlesi liikme Paul McCartney sünnipäeval – 18. juunil 1988. Väikese koolimaja all saunas said kokku kümmekond biitlite austajat, nende hulgas näiteks professionaalne muusik, ansamblist Palderjan tuntud Vello Salumets, kes tegi ka sel ajal Eesti Raadios muusikasaateid, ning tema raadiokolleeg Vello Rand. Kohalikest meestest oli Nikolai Ivanovi ja Valev Lillipuu kõrval klubi asutajate seas veel Ants Kaskevitš.
Vaid paar päeva pärast klubi loomist panid Vello Salumets, Vello Rand ja Nikolai Ivanov biitlitest raadios kokku kahetunnise ööprogrammi. Vello Salumets meenutas, et tutvus Nikolai Ivanoviga samal aastal pärast seda, kui oli teinud biitleid tutvustava saate koos Ivo Linnaga.
„Tulin Estonia teatris proovist, Kolja ootass fuajees – ma ei tundnudki siis teda, aga tuli ütlema, et kui me oma saadetes muudkui McCartneyd kiidame, oleme küll valel teel. Küsisin, keda siis kiita? Tema vastas: Lennon oli boss,“ jutustas Vello Salumets.
Biitlite klubi teisel kokkusaamisel Kehras oli kohal ETV „Levikaamera“, edaspidi käisid liikmed klubist ja biitlitest rääkimas ka teistes tele- ja raadiosaadetes, andsid välja kaks kassetti biitlite lauludega, ilmutati ka oma ajaleht. Suurim ettevõtmine oli John Lennoni 50. sünniaastapäevale pühendatud kolmepäevane Beatles Weekend 1990. aasta detsembris. Kaks aastat hiljem ilmus eesti keeles Markku Koski raamat „Beatles: ühe ansambli anatoomia“, mille oli Soome keelest tõlkinud Vello Salumets, keda Nikolai Ivanov peab Eesti suurimaks biitlite tundjaks.
Vello Salumets rääkis, et oli 1963. aastal 13aastasena Valkla pioneerilaagris, kuhu toodi Rootsist 15 last: „Me polnud magnetofone varem näinud, ühel Rootsi poisil oli kaasas lintidega makk. Ja sealt tulid biitlid! Kui kuulsin laulu „Hippy Hippy Shakes“, lõi see mu maailma segi, minust sai rockmuusik.“
Ka Nikolai Ivanovi sügav huvi legendaarse ansambli tegemiste vastu algas enam-vähem samal ajal – 1964. aastal, kui kuulis esimest korda laulu „A Hard Day´s Night“. Paul Luškov, keda klubi asutamisel kampa ei võetud, kuna peeti liiga nooreks, polnud sel ajal veel sündinudki.
„Mulle olid biitlid kogu aeg meeldinud, onu Kolka mängis neid. Aga kuna mind klubisse ei võtnud, tõmbasin biitlid oma lemmikansamblite nimekirjast maha,“ tunnistas ta.
Kuigi Eesti Biitlite Klubi pole juba aastaid tegutsenud, on selle liikmetel huvi Beatlesi muusika vastu alles. Nikolai Ivanov, kellel on umbes 500 maailma eri paigus välja antud Beatlesi plaati, kogub endiselt ansambli plaatide rariteetseid esmaväljaandeid.
Vello Salumets teeb jätkuvalt rockmuusikat tutvustavaid raadiosaateid: „Mul on missioon anda seda edasi praegustele noortele. Kui mina seda ei tee, kes siis veel? Jäävadki hommikust õhtuni tümpsi kuulama.“
Eesti parim biitlite tundja tunnistas – aeg-ajalt on tal neist niisugune tüdimus, et ei taha koduse plaadiriiuli poole vaadatagi. Umbes aasta möödudes tekib taas soov nende lugusid kuulata: „Hakkasin korjama biitlite laule teiste esituses, kuidas on neid tõlgendanud alates lasteaialastest kuni maailmakuulsate džäss- ja rockmuusikuteni. Mul on neid esitusi umbes 2500, aga arvan, et olemas on umbes samapalju veel.“
Mis on biitlite fenomen, mis üle 60aastased mehed taas umbes 15aastase vaheaja järel taas kokku toob? Nad olid esimesed, biitlid olid üksteist täiendav tervik, kui poleks olnud biitleid, poleks ka tänapäeva rockmuusikat, laususid mehed.