Kolmapäeval, 9. detsembril möödub 430 aastat Valgejõe kõrtsi esmamainimisest.
ALLAN ALAKÜLA
1290. aastast kuni reformatsioonini ettevõtlikele Ojamaa tsistertslastele kuulunud ning seejärel otse Taani-Norra kuninga kätte läinud Kolga mõisa valduste kagunurgas Witena ehk Valgejõe külas võis kõrts olla ka varem. Tallinnast Narva loogelnud vanal teel oli seal sobiv koolmekoht. Sealt jooksis pikka aega Harju ja Virumaa piir.
Esimene kõrstmik Jören Becker
Lundi Ülikooli raamatukogus De la Gardie arhiivis on aga säilinud Kolga mõisa 1586. aasta revisjoniraamat, kus on ärakiri Valgejõe kõrtsi rendilepingust 9. detsembrist 1585.
Mõisa esindab lepingus kapten Johan De la Blanque ning rentnikuks on Jören Becker.
Kõrtsmikult nõutud aastane raharent 8 taalrit ei tundu väga suur summa, kui arvestada, et see võis olla toona Stockholmi lihttöölise kolme kuu palk. Aga esimesel aastal oli kõrtsmik ka sellest rahamaksust prii, kuna kõrtsmik oli murdnud juurde uut põllumaad.
Märksa raskemaks koormaks võisid aga kõrtsmikule olla muud rendikohustused: 2 härga, 1 lehm, 2 lammast, 2 naela humalaid, 2 tünni rukist, 1 tünn otra ja 1 tünn kaeru.
Paiga järgmine kirjalik mainimine tuleb Kolga mõisast eraldatud Kõnnu mõisa 1694. aasta maavalduste kaardil, kus kõrtsimärgiga maja asub juba ainult Valgejõe Virumaa-poolsel kaldal (Hõbeda kõrts). Kolga mõisa Valgejõe kõrtsi kohal peab aga talu keegi Valgejõe Jörgen. Kas neli põlve hiljem samas paigas tegutsenud Jörgenil oli sugulust ka varem nimetatud Jöreniga, pole teada. 17. sajandi algul jätkunud sõdasid, katku ja näljaaegu arvestades pidanuks kõrtsmikupere järjepidevuse säilimisel neil olema keskmisest eestimaalasest tunduvalt rohkem õnne.
Kes oli kapten Johan De la Blanque?
1581. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III Kolga mõisa eriliste teenete eest Pontus de la Gardie´le. 5. novembril 1585 sai kuulus väejuht aga Narva lähedal õnnetul moel hukka, tema paat koos kahe kaaslasega uppus Pljussa teise vaherahu läbirääkimiste ajal.
Pontuse kolm last jäid täiesti orvuks, sest abikaasa Sofia (kuningas Johan III abieluväline tütar) oli surnud noorima poja Jakobi sünnitamisel juba 1583. aastal.
Mõisa haldamise ja laste eestkoste (enne kui nad saadeti vanaema juurde Soome) võttis algul oma õlule Pontuse lähedane hõimlane, mõnedel andmetel lausa kusiin Johan de la Blanque, kelle ta oli kaasa toonud oma kodukohast Languedoc´ist. Alul teenis Pontus Piemontes Prantsuse ratsaväes, hiljem katoliikliku Mary Stuarti poolel Inglise kodusõjas, ning 1559. aastast juba Taani kuninga teenistuses. Pontuse (ning tema Jean´ist Johaniks muutunud onupoja) hiilgeaeg saabus aga pärast rootslaste kätte vangi langemist 1565. aastal. Juba nelja aasta möödumisel sai Pontusest Rootsi aadlik. Aadlitiitli on Rootsi teenistuses omandanud ka tema võitluskaaslane.
Igal juhul on ka Eestis ja Rootsis suuri valdusi omanud Pontuse lähedane De la Blanque saanud 1582. aastal Raasiku mõisahärraks. Johan/Jean pidi olema Eestis ka silmapaistvalt rahakas. 1590ndatel aastatel oli De la Blanque´ile 1000 riigitaalri eest panditud kuningas Sigismundi poole hoidnud Gustaf Brahele kuulunud Borkholmi/Porkuni mõis, ehk koht kust Valgejõgi alguse saab. Rohkelt laene võtnud Pontus De la Gardie jäi aga võlgu ka Firenze esirikkurile Francesco de´Medici´le ning on teada, et just Johan De la Blanque tasus osa või koguni terve selle võla veel aastaid pärast Pontuse surma.
Eluaegne Pontuse kaaslane de la Blanque oli see mees, kes tellis Arent Passerilt 1589. aastal Pontusele ja tema abikaasale hauamonumendi, mis avati 1595. aastal Tallinna Toomkirikus.
Kuningas Johan III surma järel 1592. aastal jagunes aga Rootsi riik sisuliselt kaheks ning De la Blanque oli oluline tugi katoliiklikule Poola-Rootsi kuningale Sigismundile orienteerunud Soome ja Eesti asevalitsejale ning Rootsi vägede ülemjuhatajale Klas Fleming´ile. Eesti Ajalooarhiivis on säilinud de Blanque´i kiri Otto Üksküllile 1594. aastast. Mitmeid samast ajast De la Blanque´i kirju Rootsi mõjukatele tegelastele on tallel ka Rootsi Riigiarhiivis.
1995 muutus hõõrumine Sigismundi ja Karli toetajate vahel sõjaks. Poola vägedega Rootsit allutama tulnud Sigismund jäi selles konfliktis 1599. aastal aga Karlile alla, kaotas Rootsi kuninga tiitli ning pidi riigist lahkuma. De la Blanque olevat läinud koos Sigismundi pooldajatega. Tema Raasiku mõis sai uue omaniku 1600. aastal.
Rootsi Riigiarhiivis käib aga 1689. aasta reduktsioonikomisjoni Raasiku mõisa materjalidest läbi kellegi kapten Jurgen De la Blanque´i nimi. Väga võimalik, et Johan De la Blanque järglased säilitasid kontakti Pontus De la Gardie edukate järeltulijate ning Eestiga.
Viimane kõrtsmik Jaska Viikman
Valgejõe talu kohale ilmub aga kõrtsi tingmärk uuesti 18. sajandi lõpu kaartidel ning jääb sinna 19. sajandi lõpuni.
1782. ja 1795. aasta hingeloendustes on Valgejõe elanik ning ilmselt ka kõrtsmik Tõnno, kel oli naine Anu ja 6 last. 1850. aasta loenduses on Valgejõe elanikuna kirjas 26aastane Joseph Micksohn Mikkenberg ja 20aastane Leno Nilis. Lapsi neil sellal polnud. 1858. aastal on koha pidaja toona 40aastane naise ja lasteta Jaan Jakobsohn Lindwest.
1888. aastast on aga Valgejõe rentnikuks saanud Revalist tulnud Jakob Kaarli poeg Wiikmann (Vikman, Viikman). 1898. aastal oli Jakov/Jakob/Jaska abielus Emilie´ga ning neil olid tütred Salme ja Leida.
Eesti Ajalooarhiivis on Kõnnu vallakohtu materjalides alles Kolga majoraadivalitsuse teadaanne 1896. aasta „Valgejõe“ kõrtsmik Jaska Viikmanile, et mõisakauba edasimüümise asemel tuleb tal edaspidi kaubelda omal riisikol ning kõrtsi eest peab hakkama mõisale ka renti maksma. Vene impeeriumis oli ettevalmistamisel riiklik viinamonopol ning mõisa valitsenud Stenbockid optimeerisid aegsasti oma riske.
Aastal 1900 kõrts suleti ning läbi 20. sajandi oli Valgejõe talu koduks ümbruskonna metsade valitsejatele. Lähemal ja kaugemal tuntaksegi seda ikka veel metskonnamajana.
Alates 2014. aprillist alustas aga Valgejõel tegevust Eesti marjadest ja viljadest veini tegemist praktiseeriv ja propageeriv Veinivilla eesotsas tunnustatud marjaveiniguru Tiina Kuuleriga. Valgejõe Veinivilla tootevalikusse lisanduvas sarjas „Aastasajad“ leiavad kindlasti väärika koha ka Witena küla esmamainimise üriku andnud Taani kuningas Erik VI Menved (13. sajand), kõrtsi esmamainimisega seotud kapten Johan De la Blanque (16. sajand) ning viimane kõrtsmik Jaska Viikman (19. sajand).
