Psühholoogid on kindlaks teinud, et lapsed ja noored vajavad õigeks arenguks kindlaid piiranguid, vastasel korral ei oska nad käituda. Paljudel noortel puudub koduste tähelepanu, sageli järelevalve ning nad ei tea reegleid-piire, vanemad lihtsalt ei ole neid seadnud.
On muutunud tavaliseks, et noor ropendab avalikult tänaval, kaupluses või koolibussis, tarbib alkoholi ja suitsetab palliplatsil või Scate-pargis. Kaaskodanikke häirib noorte lärmakus, ebatsensuursete väljendite kasutamine, autode-rolleritega kihutamine, samaaegselt „tümpsu“ kuulamisega. Tihti kogunetakse lihtsalt kaupluse juurde või parkimisplatsile aega veetma. Inimesed, keda see häirib, teatavad politseile ning loodavad sellega probleemid lahendada.
Tegelikult saab kõik alguse kodust. Isegi siis, kui kodus on kõik hästi, vajab noor inimene tähelepanu ka väljaspool. Talle on oluline kaaslaste suhtumine, õpetaja, isegi direktori seisukoht, ka naabritädi või sõbra vanemate oma. Kui noor näeb, et teda märgatakse, on juba pool võitu.
Samas saab ta tihti valesti aru, kui keegi sekkub tema tegemistesse. Varem on tal lubatud karjudes oma seisukohti välja öelda, kuid äkki tuleb keegi teda lihtsalt korrale kutsuma. Ta asub end ja kaaslasi kaitsma, isegi sõnavõtjat ründama.
Olen kindlalt veendunud, et vaatamata kõigele tuleb muuta üldsuse suhtumist ja sekkuda probleemide lahendamisse. See on vajalik esmalt noorte endi kaitseks – arvestame alkoholi tarvitamisest tingitud ohte, liiklusõnnetuste ennetamist, kooli-ja koduvägivalla juhtumite avastamist, ohtusid öisel ajal ilma täiskasvanud saatjata lapsele jne. Teiseks on see vajalik, et anda lastele-noortele märku õigetest väärtushinnangutest ja eetilisest käitumisest. Et nad teaks – teol on tagajärg ning selle eest tuleb ka vastutada.
Kõik eelnev võiks koonduda ühise nimetuse, sotsiaalne hoolivus, alla. Lapsevanem, naaber, õpetaja, ametnik ja hooliv kaaskodanik on olemas, tihti lausa kõrval, nad märkavad, aitavad ning vajadusel sekkuvad ning kutsuvad korrale. Paraku just sellest viimasest jääb meie ühiskonnas puudu. Kuid me kõik saame ja peame selles midagi muutma, vähemalt suhtumist.
Ida-Harju politseiosakonna töötajad viivad 2009. aastal läbi ennetusprojekti „Julge sekkuda !“ Algus on tehtud, kuulutasime välja plakatikonkursi 15-19-aastastele kunstikoolide õpilastele. Pakkusime välja kolm teemat: alkohol, tubakas, narkootikumid; koolivägivald; rollerid jt sõidukid liikluses.
Seejuures lisasime juurde mõned mõtteterad: „kui märkad, siis hoolid“, „ma tahan suureks kasvada“, „võõraid lapsi ei ole olemas ja omasid me ei tapa“, „aga miks sa lubasid“, „hoolimine ei ole pealekaebamine“, „märkamata jätmine = hoolimatus“. Parimad tööd valitakse välja 3-6 plakati tarbeks. Hiljem paigutatakse need koos vastavasisuliste sõnumitega erinevatesse avalikesse kohtadesse — kauplustesse, õppeasutustesse, omavalitsustesse, politseiasutustesse jne. Kahekümnele parimatele pakume välja seikluspäeva ühel Eesti väikesaarel.
Märgake teisi enda ümber! Hoolige ja julgege sekkuda!